Juhkentalist ruumiliselt

Juhkentali nagu teisedki Tallinna eeslinnad tekkisid ajaloolase Robert Nermani sõnul väljaspool linnakehandit omaette saarekestena (esituses on tuginetud peamiselt 2014 R.Nermani koostatud Juhkentali ajaloo lühikäsitlusele). Juhkentali kui teatud sidusa kultuuripärandiga looduslik ruum eeldab määratud ulatust ja sisu. Paraku on linnasarase lõunaosas Tartu maantee ja Ülemiste järve vahel tekkinud Juhkentali piirid laienenud ja ahenenud oma pika ajaloo kestel olles kuni viimase ajani üksnes mõttelised piirid. Arvatavasti muutuvad ka 1991 fikseeritud ametlikud piirid. Nendest olenematult jääb Juhkentali teatud terviklikuks-jagamatuks, looduslikult ja kultuuriliselt sisemiselt seotud ruumiks. Samas võib see ruum jagada mingis osas erinevat identiteeti, sh ka haldusliku liitmise kaudu mõne teise piirkonnaga. Mingid osad võivad muu identiteediga tugevamate seoste arenedes ka irduda. Nii on aja jooksul oma loomulikus ruumis haarmed nii Ülemiste järveni, Tartu maanteeni ning Liivalaia ja Veerenni tänavateni sirutanud Juhkentali lääneservas ennast kehtestanud 1920.-ndatel rajatud eneseteadlik Veerenni asum. Kui ajalooline Juhkentali ulatub Hospitali, Ravi ja Magasini ning isegi Veerenni tänavani, on praktilise asumipiirina on fikseeritu siiski mõistlik, sh Tiigiveski pargi poolitamine ja haiglakompleksi jäämine Veerenni asumisse. On ka hea kui pärand asumeid seob. Kui suhteliselt eraldatud Veerenni asum on Juhkentaliga seotud vaid osaliselt ja vähese varasema pärandi kaudu, siis teisiti on peamiselt 1970.-ndatel ehitatud Keldrimäe magalaga, mis oma tiheli Juhkentali peatänavaga külgnevas olekus on ruumiliselt jäänud sellest eraldamatuks. 2013 avaldatud raamatus „Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed“ andmeil oli Juhkentali asumi suuruseks 1,27 km2 ja seal elas 1056 elanikku, samas kui Keldrimäe asumi vaid 0,3 km2 suurusel alal elas 4562 elanikku, seega kokku 1,3 km2 ja 5618 elanikku. Võib arvata, et viimastel aastatel on piirkonna kasvav elanikkond jõudnud 6000-ni. Seejuures oleks ulatusliku maa-alaga ja rikkaliku pärandiga Juhkentalil ilma Keldrimäeta elanike väikese arvu poolest vähe lootust kogukondlikult nö jalgu alla saada. Järgnevalt on käsitletud Juhkentalit mitte üksnes koos Keldrimäega vaid üldse kogu oma pärandilise ruumi ulatuses, märkides ka mõningaid Veerenni asumiga seotud fakte.

Juhkentali on üsna eriline erilise minevikuga piirkond. Selle kujunemise peamiseks iseärasuseks on olnud Ülemiste järve paiknemine linnast oluliselt kõrgemal, millest ka järve nimi. Juhkentalile nime andnud endise mõisa pargis, kus avaneb avar vaade allpool laiuvale linnale, on tajutav järve ähvardus paisata selle peale oma veehulgad. Neid üleujutusi on minevikus korduvalt juhtunud. Ülemiste vanake ei ole üksnes legend. Tallinna tekkimise ajal oli tegu kesise taimestikuga liivase kõnnumaaga, mida läbis Ülemiste järvest lähtunud Härjapea nime kandnud jõgi. Reljeefi ja suure languse tõttu vonkles üsna kiirevooluline jõgi enne merre suubumist Raua tänava joonel pikemalt haarates algselt ka praeguse Maakri tänava ümbruse. Enamasti kulges jõgi võimsas haljas orus, teravas kontrastis oma viljatu ümbrusega. Põhja poole jäävat ulatuslikku tagamaad nimetati liivmägedeks. Peale Liiva, Väike-Liiva, Liivalaia ja Liivamäe tänava osutas sellele ka Aafrika tänav. Ilmselt nimetati just jõe valdavalt sügavat ja laia orgu R.Nermani poolt mainitud salapäraseks Haljasoruks ehk sellega võidi märkida jõe orgu üldiselt. Tegu oli aga liivasele kõnnumaale eksinud üsna erilise jõega siia tekkinud Tallinna külje all, mis moodustas tervikliku algupärase asuala. Tallinna piirkonna varaseim asustus tekkis arvatavasti Härjapea jõe kallastel. Jõekaldalt Kaasani kiriku kõrval uuritud ajaarvamiseelne Pleekmäe asulakoht ei ole ainus määratletud muinasaegne asulakoht endise jõe kaldal. Ka Juhkentali eeslinn tekkis algupäraselt just jõe äärde. Arheoloog Marika Mägi hästi argumenteeritud väitel võis jõgi saada nime Tallinnale eriomaselt ja hiljem Toompeaks nimetatud muust madalast ümbrusest eristunud kõrge pangarünga järgi (Rafala, lk 40-45), mis igast ilmakaarest härja peana esile kerkides paiga koos hästi liigendatud rannajoone ja saartega üle maade ja merede juba enne linna rajamist kuulsaks ning külgetõmbavaks tegi. Ei ole juhus, et Taani kuningas Valdemar II 1219 oma ida-ekspansiooni peamise tugipunkti just siia rajas ja Taani siit oma rahvuslipu sai. 1345 on Härjapead nimetatud Taani kuninga Valdemar IV poolt nunnade veskit (Tiigiveski, säilinud) toitva allikana. Samuti on Härjapead nimetatud „veski oja toitva allikana“ 1283 kuningas Erik Klippingu kirjas. Arvatavasti on sellega osutatud ikkagi jõele, sest allikas veskeid ei käivita ja vallikraave ei täida. Härjapea käivitas veejõuga ilmselt Eesti esimesi tööstusettevõtteid. Lisaks varustas jõgi linna joogiveega ja täitis vallikraave 1346-1347 rajatud Veerenni kanali (säilinud) kaudu. Jõge tuli kasutada mõõdukalt, kuid tööstuslik ja olmeline kasutus reostas ja vähendas veehulka. Lõpuks suleti jõgi alates Kaasani kiriku kohalt laudkattega ja pandi hiljem kollektorisse kadudes ilma vähimagi äramärkimiseta linnaruumist. Ülemine ots kadus alles sõjajärgselt koos vee sulgemisega alates Ülemiste järvest. 2013 tekkinud Juhkentali Selts tervitas Jaak Juske algatust Härjapea jõe linnaruumis tähistamiseks ning esitas oma ettepanekud jõe tähistamiseks Juhkentali inimmõõtmeliselt siduva Härjapea kergliiklusteega ja kohati ka vee maa peale toomiseks Juhkentali osas, kus jõgi enamas jaos asus ja kus see oli veel pärast viimast sõda linnaruumis avatud. Juhkentali on põhiliselt tunnetatav ja ruumiliselt sidus seal asunud jõe kaudu.

Just vesiveskid andsid kaubanduse kõrval Tallinnale jõukuse ja heaolu. Nende kohta on hea ülevaade Tallinna asustus- ja ehitusajalooliste materjalide VI köites, 1966). Tallinna raad võttis veskid võimalusel linna valdusse ja rentis need välja. 13 sajandil rajati kõige võimsam vesiveski Ülemiste mäe veerule (Kuningaveski, ei ole säilinud). Rae valdusesse läinud veski varustas nii Toompea linnust kui ka linna viljaga. Juhkentalis paiknes ka teine 13. sajandil rajatud tsistertslaste Püha Mihkli nunnakloostrile kuulunud viljaveski, mida ilmselt suure mädajärveks nimetatud paisjärve tõttu nimetati Tiigiveskiks (hoone on säilinud). Sellegi omandas raad 14. sajandil. Ümberehitatud hooned on veel praegugi alles. Kolmas Tallinna algussajandil rajatud viljaveski asus vaid kilomeetri jagu allavoolu ja kuulus abivajajate eest hoolitsenud Jaani seegile. Üldse rajati lühikesele Härjapea jõele aja jooksul 8 veskit, mida jõgi veel kuidagi ära kannatas. Neist 5 asus Juhkentali piirkonnas. Veskite kõrgaeg oli 17. saj. 1664 loodi Masina tänava käänaku kohal Ülemiste mäe veerul asunud Katelsepaveskis (hoone võib osaliselt olla kattepinnase all säilinud), mida ka Vasepajaks nimetati, raamatukaupmehe, kirjastaja ja linna trükkali L.Jauchi poolt esimene paberitööstus. Selle kõrval tegutses seemisnahaveski, mis hiljem nahavarbrikuks nimetati (hoone ei ole säilinud). Staadioni tänava tagumise otsa kohal tegutses katelsepaveski (hoone ei ole säilinud). Paberiveski, katelsepaveski ja topelt nii seemisnahaveskiks kui ka katelsepaveskiks muudetud Tiigiveski tegevuse suretas Põhjasõda, kusjuures katelsepaveskit ei taastatud, vaid võeti sellena ainuõiguslikult taas kasutusele endine paberiveski (algne katelsepaveski). Pärast sõda ajutiselt Vene mereväe valdusse läinud Tiigiveski aga muudeti saeveskiks, millele tehti juurde viljaveski. Ülemiste veski jätkas peamiselt viljaveskina kuni villaketrustööstuse rajamiseni S.J. Jenckeni poolt 18.saj lõpul. 19. sajandil kerkis Ülemiste mäel selle kõrvale algul Fr.Wistinghauseni ja siis J.W.Donati ettevõttel uus paberivabrik, mis Fahle juhtimisel sajandi lõpuks kasvas suureks paberi- ja tselluloosivabriku kompleksiks. Villaketrusvabrik toodi sajandi keskel üle seemisnahaveskisse (laienes ka katelsepaveskisse), kuhu 20. sajandi algul rajati M. Mentsi poolt parketitööstus. Tööstustest puudus veski taust vaid 19. sajandi algul E.Drümpelmanni eestvõttel rajatud metallivalu- ja masinatehasel (Eestis teine elektrijaam 1885; hoone säilinud) ja sajandi lõpul Ülemiste mäe tõusule rajatud riigi viinatehasel (praegune Liviko). Aurumasinate ja hiljem elektrijõu tulekuga hakkas veejõu kasutamine hääbuma ja veskid lõpetasid oma pikaajalise tegevuse: Tiigiveski 1887, Ülemiste veski 1902, katelsepaveski 1916 ja seemisnahaveski 1917. Drümpelmanni tehas suleti 1901 kõrval asuva sõjaväehospitali patsientide nõudel, kuid hiljem rajati sellele kohale mõõteriistade tehased, vaibavabrik ja keraamikatehas. Hiljem avati sellel kinnistul mitmeid väiksemaid tööstusi. Nõukogude ajal arendati suurelt Mõõteriistade tehast. Masina tänavale ehitati suurehitisena veel linna katlamaja. Ulatuselt väiksem aga samuti oluline tööstusala kujunes ka Juhkentali vahetus naabruses Jaani veski juurde Maakri tänava piirkonda. On märkimisväärne, et veskid ei pannud veel alust Juhkentalile, kuid kujundasid selle ühe peamise identiteedi. Tööstusega seondub Juhkentali läbiv kitsarööpmeline raudtee Tallinn-Väike Sadama haru, mis valmis 1901. Hiljem ehitati veel haru tselluloosi- ja paberivabrikule. Hargnemine toimus Veski jaamas, kus asus reisirongide peatus. Raudteeharu likvideeriti 1971. Tehnikapärandi linnaruumis esiletoomine on vägagi inspireeriv ja kohalikku identiteeti tugevdav, millele tasub panustada.

Nime Juhkentali sai piirkond linnalt Härjapea jõe ääres 1655 suure maatüki obrokile saanud raamatukaupmees L. Jauchi järgi. Ta rajas 1664 katelsepaveskisse paberitööstuse, kuid pankrotistus siis paari aasta möödudes ja maavaldus läks võlausaldjatele. Eelkõige sai Jauchilt Jauchenthali nime jõe äärde rajatud suvemõis, mis ümbruskonna domineeriva maavaldusena omakorda andis nime veelgi laiemale alale Joachimsthali kujul. See suvemõisa laialdane maavaldus koos kena pargialaga on kaitseväe kasutuses alles tänini. Pärast linna peaaegu välja suretanud Põhjasõda, ajaloouurija Heino Gustavsoni andmetel juba 1715, rajati suvemõisa Mereväehospidal (osa säilinud hooneid pärineb 19. sajandist, mis koos 1935 ehitatud uue haiglahoonega on Eesti Kaitsejõudude Peastaabi kasutuses), millega ühendati sõjaväehospitali nime all 1730 Ida-Tallinna Keskhaigla kohale (taas Härjapea jõe kaldal) Kalaranna kandist üle toodud Maaväehospital. 1786 rajati sinna Priihospitali nime all linna keskhaigla (peamised hooned on säilinud). Millagi pärast Kaasani kirikut ehitati Mereväehospidali juurde Aleksander Nevski kirik (arvatavasti ei ole säilinud) ja 1772 Maaväehospitali juurde Kolmainu kirik (tegutses kuni 1894, ei ole säilinud). Mereväehospitali ja Maaväehospitali vahelisele ulatuslikule lõunaloolsele kaldapealsele tekkisid vene-õigeusu, luteriusu, islamiusu ja sõjaväe kalmistud ning teisele poole jõge kõrgele neemikule katoliku usu kalmistu. Esimesena rajati Mereväehospidali juures asunud kiriku järgi Aleksander Nevski kalmistu, paar aastat hiljem, kui 1772 keelati surnute matmine linnas asuvatesse kirikutesse või nende juurde. Eriliseks teeb kalmstu Püha maa geograafia järgimine (sh Kolgata mägi ja Jordani allikas). 18. sajandil rajati veel islamiusu kalmistu ja sajandi lõpul juudiusu kalmistu. Katoliku usu kalmistu rajati Karl Laane andmeil 1840 paiku. Luteriusu kalmistu rajati alles 1863. Viimasena rajati 1887 (uus) eraldi sõjaväe kalmistu. 1853 ehitati katolikule kalmistule Bahrynowskyte perekonna kabel (lammutati 1950.-ndatel). 1854-1856 ehitati vene-õigeusu kalmistule uus Aleksander Nevski kirik (hävis 1944 märtsipommitamisel) ja mõnevõrra hiljem kogudusemaja. 1896 ehitati sõjaväe kalmistule õigeusu kabel (säilinud) ja 1928 sõjas langenute monument (taastatud). 1893 ehitati luteri kalmistule kabeli ja kellatornidega väravaehitis (säilinud). 19. sajandi lõpul ehitati ka juudi kalmistu matusekabel (ei ole säilinud). Iseloomulikult ümbritseti kõik kalmistud paekivimüüriga, välja arvatud mäel asunud katoliku kalmistu. Müürid on ainsad, mis on alles islami ja juudi kalmistutest. Katoliku kalmistu asemele rajati nõukogude ajal park, mis liitus Tiigiveski tiigi kohale rajati pargiga, kus 1910-1912 oli Estonia teatrimaja vundamendi süvendi materjaliga täidetud Mädajärve kohale rajatud veel puukool, aiand ja nende kõrvale 1913 Tallinna vanim jalgpallistaadion. 1962 ehitati puukooli kohale Eesti esimene polüfunktsionaalne hall (arhitektuurimälestis), mis sai tuntuks Kalevi spordihalli nime all. 1955 ehitati varasema prügimäe ja osa varsemas kaitseväe harjutusala kohale. Komsomoli nimelise staadion, mis 1989 nimetati ümber Kalevi staadioniks, mis mahutab 11000 pealtvaatajat ja on olnud Eesti tantsupeo koht. Selle juurde ehitati harjutusväljakud, tenniseväljakud ja kergejõustikuhall. Märkimisväärne on, et vastukaaluks Keldrimäe ühetaolisele täishoonestamisele on Härjapea jõe org jäänud rohke haljastusega mitmekülgseks ja mitmekihiliseks avalikuks ruumiks, mis pakub häid võimalusi aktiivseks ühiskondlikuks eluviisiks. Viies kavandatud Härjapea kergliiklustee üle Juhkentali tänava Kaasani kirikuni, on võimalik see ühendada Keldrimäe erinevate liikumisteedega. Rekreatsiooni ja liikuvust soodustab kalmistute vahel ning piki Filtri ja Odra tänavaid kulgeva endise raudtee kohale kavandatud pärandiline kergliiklustee, mis seob piirkonna Tallinna lääne ja ida osadega, aga ja Ülemiste järve terviserajaga.

Linna suhtes kõrgema asukoha tõttu olid Liivamäed strateegiliselt tähtsad. Esmakordselt seati siin üles suurtükid ja pommitati linna Liivi sõja ajal Ivan IV vägede poolt. Põhjasõja järel läkski piirkond peamiselt sõjaväe valdusesse, mis andis Juhkentalile uue identiteedi senisest palju avaramas mastaabis. Mõisa loodi 1715 Mereväe Maarja hospital. Militaarsed olid aga ka Maaväehospital ja mõlema hospitali juurde ehitatud kirikud, rajatud sõjaväekalmistu ning algselt isegi vene-õigeusu kalmistu. 1721 pühitseti Düna rügemendi (ühtlasi Dvina ehk Dvinski polgu) Kaasani Jumalaema Sündimise kirik. Tänini säilinud kirik on Tallinna vanim puidust sakraalehitis. Sadama alale rajatud Admiraliteedi töökojad võtsid 1716 saeveskina kasutusele Tiigiveski, kuhu rajati 1727 täiendavalt ka eraldi vesiveskiga jahuveski (hoone on alles). Asustusest eemal ehitati massiivsest paekivist suured püssirohulaod (sellest Magasini ja Püssirohu tänavate nimed), millest üks on säilinud. Hiljem kohandati Dvinski polgu kasarmuks muust mõisavaldusest üle praeguse Filtri tee joone ehitatud suguhaiguste kliinik, millele lisati ansamblina 2 kena paekivist hoonet. Kompleksi hakati nimetama Dünaburgiks. Enne viimast sõda asus seal Sidepataljon ja asub ka praegu (ainsad seni kasutatavad kasarmud piirkonnas). Teised kasarmud asusid praeguse Võistluse, Juhkentali ja Gildi tänavate ääres. Neist suurim ja viimasena ehitatud Uus kasarmu paikneb praeguse Võistluse (endise Aafrika) tänava joonel risti Filtri teega. Seal resideerus sõdade vahelisel ajal 10. Üksik Jalaväepataljon, mille ülesandeks oli peamiselt noorsõdurite väljaõpe (praegu kasutuseta). Suured paekivist kasarmud asusid ka tänava keskosas (Liivakasarmu, praegu elamu) ja teises otsas (Mäekasarmu, praegu koolimaja). Neis asus sõdade vahelisel ajal auto-tankipataljon. Aafrika-nimeline tänav oli seega militaarotstarbeline, ristudest samuti militaarse Püssirohu tänavaga, mis viis suurima püssirohukeldri juurde (hoone lammutati koos Kalevi staadioni rajamisega). Kasarmutest jäid Gildi tänava algusesse veel Suurgildi kasarmu (juba 1851 ehitatud hoone lammutati 1934) ja enne viimast sõda Scouts Üksik Jalaväepataljoni kasutatud hooned (elamu on säilinud). Kogu hospitalide ja kalmistute kaare sisse jäänud ala oli sõjaväe kasutuses harjutusväljana. Sõjaväe jaoks rajati ka praegusel Mardi (endine Riigemendi ja Polgu) tänaval saun, mille stiilne hoone on säilinud. Nermani andmetel asus Düna rügemendi kasarmu Tartu mnt 64, kus enne viimast sõda paiknes Sõdurite kodu nimeline ajaviite-asutus (hoone lammutati 2014). Oluline on esile tõsta, et kaasajal määratletava Juhkentali piirkonna seob tervikuks just militaarne pärand. Sarnaselt tööstusliku pärandiga inspireerib ka militaarpärand, mida tuleks samuti esile tuua.

Kui peamiselt Pleekmäega piirdunud asustus laienes 19. sajandi teisel poolel praeguse Keldrimäe (endine Iisraeli) tänava jooneni. Tartu mnt 50 kohal rajati 1852 keset lagedat linna hoonestusala kõige kaugemas nurgas eelmisel aastal ostetud kahes puumajas (ei ole säilinud) Martin Lutheri kasvatusmaja luteriusku orbudele ja vaeslastele. Nõukogude võim organiseeris selle ümber nõukogulikuks lastekoduks. Lutheri (praegu Lastekodu) tänavast lõuna pool tsiviilhoonestust tollal ei olnud. See ulatus lääne pool vaid praeguse Keldrimäe tänava jooneni, kuid taandus praeguse Mardi tänava kohal ja lõuna pool Juhkentali tänavajoont ei ületanudki, välja arvatud mõned hooned nn Mädajärve kaldal (sh Ebro kivist töökojad-eluhooned). 19. sajandi lõpul praeguse Torupilli otsa nimelisel kohal asunud Torupilli kõrtsi järgi olla saanud nime teisele poole Tartu maanteed tekkinud asum. Üldiselt oli tegu madala ühe-kahekorrulise aguliga, mille hulgas oli ka üksikuid kivimaju. Üks nägusamaid oli käsitöömeister H.Ebro 1883 R.Knüpfferi projekti järgi veskijärve äärde ehitatud elamu-ärihoone, mida teatakse seal hiljem asunud J.Steinbergi pagariäri järgi pagarimajana. Üle tee, teisel pool Tiigiveskit asus puidust, aga avarate ruumidega Knüpfferi projekteeritud majas Kaarli kogudusega seotud Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi lastehoid (Suur-Juhkentali tn 1, hiljem Liivalaia tn 63, hoone ei ole säilinud, nõukogude ajal tegutses seal 10. lasteaed), kusjuures hoone teine korrus oli vanadekodu kasutuses. Teine kohalik vaimne keskus asus Kaasani kiriku juures, kus tegutses piirkonna ainsa õppeasutusena Kaasani kiriku erakool. Piirkonnale oli omane veel aktiivne ja arvukas Tallinna II Baptisti Kogudus, mis tegutses 19 sajandi lõpukümnenditel Väike-Juhkentali tn 1 (hiljem Imanta, maja ei ole säilinud). 1901 ehitati ostetud krundile üks tollase Tallinna suuremaid palvelaid, kus tegutseti tegevuse ajutise katkemiseni 1916-1919. Alates 1927 sügisest asus kogudus oma uues majas Iisraeli tänaval. Kohalikud lapsed käisid Kaasani 3 majas samuti juba 19. sajandi lõpukümnenditel tegutsenud Kaasani Tütarlaste Koolis, mis nimetati ümber juba enne sõda 11. algkooliks ja nõukogude ajal 11. mittetäielikuks keskkooliks (õhtukeskkool kuni 1952). Hoonestus levis 20. sajandi algul kiiresti ida ja lõuna suunas, kusjuures tänavavõrk arenes välja juba 19. sajandi lõpul, saades nimesi sageli esimeste elamuomanike järgi. 1920.-ndate algul toodi praeguse bussijaama kohale Rannavärava juurest vanakraamiturug, kusjuures platsi nimetati ka heinaturuks (oli asunud varem praegusel Vabaduse väljakul). 1944 märtsipommitamises hävis suur osa vanemast agulist. Ulatuslikumalt purustati Heeringa, Iisraeli ja Jakobi tänava hoonestus hilisema keskturu piirkonnas, samuti Imanta ja Liivamäe ning Aafrika tänava hoonestus. Kadus terve Heeringa tänav ja tänavavõrk ehitati oluliselt ümber. Samas tuli piirkonda hulgaliselt uusi venekeelseid elanikke. Juba 1946. aastal valmis venekeelse Tallinna 23. Keskkooli hoone (Juhkentali tn 36). 1949 ehitati selle kõrvale stalinistlik korterelamu (Juhkentali tn 32, praegu Kesklinna Vene Gümnaasiumi filiaal). Sinna said korterid Dvigateli tehase juhtivad töötajad ja spetsialistid. Peagi valmisid ka uue Lastekodu tänava alguse stalinistlik elamuansambel (sh nn torniga maja). Liiva kasarmu muudeti elamuks, Scouts Üksik Pataljoni elamusse tehti õhtukeskkool ja Mäekasarmusse 15. kutsekool (nn kokakool, alates 1995 Eesti Rahvusvaheline Kool koos lasteaiaga). 1940.-ndate lõpul toodi turg Estonia teatri taguselt platsilt hävinud kvartalite kohale Kolhoosi keskturu nime all (uus külmutus- ja administratiivhoone koos rahvamajaga selle ühes tiivas valmis 1950.-ndate algul). Võib ka öelda, et 1955 staadioni ehitamisega toodi sisuliselt üle Kalevi staadion, mis asus varem Kalevi aia nime all hilisema Viru väljaku alal. 1959 asendati vanakaamiturg samuti Viru väljakult üle toodud Tallinna bussijaamaga (uus hoone valmis 1965), mis hiljem kujundati ümber Maaliinide autobussijaamaks. Allesjäänud elamud lammutati, kui 1960.-ndatel ja 1970.-tel ehitati silikaattellistest või paneelidest korterelamud taas eelkõige venekeelsete sisserändajate ja Dvigateli jaoks. 1963 valmis Mardi tänava lasteaed-lastesõim. Hiljem ehitati veel 2 lasteaeda (vene ja eesti) Gildi tänavale. Keldrimäe planeerimiskava, mis nägi ette 130000 m2 üldpinda 6000 elanikule, täielikult ellu ei viidud. Võib öelda, et piirkonda püüti arendada, kuid puudu jäi kohatundlikusest ja asumi vajadustega arvestamisest.

Nüüd on viimane aeg see põnev aines, mis aegade jooksul on koha peal ladestunud püüda võimalusel säilitada ja rikastavalt esile tuua ning ka linnaruumi tervikuna mõistlikult korraldada.

Raivo Salumäe

18. jaanuaril 2016