Lühiajalugu

TALLINNA JUHKENTALI ASUMI AJALOOST

Robert Nerman

1. Juhkentali ajalooline linnaosa

Juhkentali piirid

Tallinna erinevatel paikkondadel ei kattu tihtipeale ajalooliste linnaosade ja asumite kaasaegsed piirid. Ajalooliste linnaosade juures on oluline hoonestusalade ehk linnakehandi areng, muutused ja eripära. Üheks eripäraks on Tallinna eeslinna puhul see, et nad tekkisid omaette saarekestena väljapool linnakehandit. Aja jooksul kasvasid nad kokku algul linnatuumikuga ning hiljem teiste eeslinnadega. Sellisel juhul on kõige õigem eelistada esinevate ajalooliste linnaosade kokkukasvamise joont. Ajalooliste linnaosade piire on kõige otstarbekohasem määrata mahukate uurimistööde raames, kui on võimalik kasutada rikkaliku ja mitmekesist võrdlusmaterjale.

Juhkentali asum paikneb Tallinna Kesklinna linnajao kaguosas ning ta piirneb laiarööpmelise raudtee, Tartu maantee, Odra, Juhkentali, Herne tänava Tiigiveski pargis asuva lõigu, Siselinna kalmistu piiriga, Tehnika ja Veerenni tänavaga. 2013. aastal ilmunud raamatu „Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed“ andmeil on Juhkentali asumi suuruseks on 1,27 km2 ja seal elab 1056 elanikku. Sellenimeline asum hõlmab vaid osa ajaloolise Juhkentali linnaosast. Nii Juhkentali ajaloolise linnaosa kui ka asumi nimi tulenes raamatukaupmees ja linnatrükkal Lorenz Jauch poolt Härjapea jõe äärde rajatud Jauchenthali suvemõisa nimest. Ajaloolise Juhkentali linnaosa kooseisu kuulub ka suurem osa Keldrimäe asumist. Selle pindala on 0,3 km2 ja elanike arv on 4562. Lisaks Tartu maantele, Liivalaia tänavale ja Järvevana teele (Ülemiste järv) võiks ajalooliselt lugeda Juhkentali läänepiiriks ka Veerenni tänava. Käsitlus siiski keskhaigla tagust ala ei hõlma.

Algne maastik

Joogivee kättesaadavus ning suure linna lähedus soosis asustuse kujunemist ja laiendamist. Seda keerulise kujunemislooga Juhkentali linnaosa on seni vähe uuritud. Me ei tea praegu näiteks seda, kus täpsemalt asus Haljasorg või Tihvini kabel. Samas oli Juhkentali paikkond kaua hõreda asustusega. Linnakehandi ehk tihedama asustusega hoonestuse piir püsis pikka aega praeguse Liivalaia tänava kandis. Vanadelt gravüüridelt, fotodelt ning linnaplaanidelt võime näha, et sellest piirkonnas domineerisid liivaluited. Liivaluidete rohkust tõendavad ka vanemad Juhkentali kohanimed (Kesk- Liiva, Liivamäe, Liivalaia, Liiva jne.). Vaid Härjapea jõe läheduses võis näha erineva suurusega haljastatud alasid.

2. Muinasaeg

Juhkentali linnaosa on üks suuremaid kesklinnas. Selle linnaosa vanim inimtegevuse jälg ulatub muinasaega. Oskar Raudmets avastas 1979. aastal Härjapea jõeorundi piirkonnas, Kaasani kiriku värava juures üsna ulatusliku asulakoha. Ühe trassi kaevamisel tuli päevavalgele tulease, mis osutus uurimiste käigus ligikaudu 2300 aasta vanuseks. See oli kaua vanim inimtegevuse jälg tänapäeva Tallinna kesklinna alal. Hiljem leiti Vabaduse väljakult veelgi vanema asulakoha. Juhkentali piirkonnas on täheldatud mitmel pool muinasaegset kultuurkihti, kuid seda on vähe uuritud.

3. Keskaeg

Vesiveskid

Kuna kogu Juhkentali läbis Härjapea jõgi, mida kirjalikes allikates mainitakse esimest korda 1363. aastal Haryenpe nime all, oli see keskajal ja hiljemgi Tallinna tähtsaim vooluveekogu. Keskajal oli jõgi vee- ja kalarohke. Selle vee jõul käivitati juba 13.-14. sajandil vesiveskeid, millest enamus asus Juhkentalis. Seega Härjapea jõe äärset ala võib nimetada Tallinna vanimaks tööstuskeskuseks. Pole kahtlust, et veskite juurde tekkisid peagi üksikud elumajad.

Nii tegutses juba 13. sajandist Ülemiste mäe all, Lastekodu tänava ääres, kus Härjapea jõe veejõudu sai kasutada kõige soodsamalt, Ülemiste viljaveski. See kandis ka Kuningaveski nime ning kuulus Toompea linnuses asuvatele võimudele.

Masina 4 piirkonda rajati rae korraldusel Tallinna Valgeparkalite ameti vajadusteks seemisnahaveski. Seal pehmendati vee jõul töötavate tõukuritega tagudes ja muljudes pargitud jäika nahka. Veski oli nahaparkalite kasutuses 1866. aastani ning hiljem kohandati ta villakraasimise töökojaks. Aastatel 1906-1917 asus seal parketitöökoda.

13. sajandil tegutses praeguse Juhkentali 11 krundi kohal vesiveski, mis kandis Tiigiveski nime ning kuulus Mihkli nunnakloostrile. Vesiveskis jahvatati tsistertslaste Mihkli kloostri jaoks Kuimetsa ja Nabala mõisatest toodud vilja. 1354. aastal ostis Tallinna raad selle veski kloostrilt ja andis selle möldritele rendile. Hiljem müüs raad veski nahaparkalitele, kes asutasid sinna valgenaha- ja seemisnahatöökoja.

Pärast Eestimaa liitmist Venemaaga (pärast 1710. aastat) rajati sinna 1716. aastal vee jõul töötav saeveski, mida kasutasid Tallinna sadamas asunud Admiraliteedi töökojad. Kõigepealt tuli unarusse jäetud ning osaliselt lagunenud Tiigiveski korda taha. Peagi toodi veskisse sisseseade Peterburist. 1727. aastal rajati sinna ka eraldi veskirattaga jahuveski. 1828. aastal omandas vesiveski uuesti Tallinna raad ning seal töötas 1843. aastani paberiveski ning seejärel 1886. aastani viljaveski. Hiljem kasutati hoonet laoruumina.

Pleekmäe eeslinn

Kaasani kiriku lähistel, Härjapea jõe ääres asus juba keskajal Pleekmäe eeslinn. Kirjalikes allikates mainitakse seda esimest korda 1536. aastal Bleke nime all. 1699. aasta allikates nimetati seda piirkonda Bleeksberg ja hiljem Bleichberg. Arvatavasti tulenes see kohanimi sellest, et kohalikud kangrud pleegitasid ümbruskonna vainudel lõuendikangaid. Pleekmäe asulatuumik paiknes Härjapea jõe nõlvadel Juhkentali ja Imanta tänava vahel. Otsustades nimede järgi koosnes elanikkond seal eestlastest ja rootslastest. Rendise maksjate seas nimetatakse näiteks Koppel Reinu, kes tasus Tallinna raele 20 marka ja Hans Lambaliha, kes tasus 30 marka.

1990.-1991. aastal tehti sellest loode pool, endise parkla kohal päästekaevamisi. Kuigi tegemist oli asula tagamaaga ning hoonetest jälgi ei avastatud, leiti sealtki hiliskeskaegset leiumaterjali.

4. Rootsi aeg

1655. aastal sai raamatukaupmees ja linnatrükkal Lorenz Jauch Härjapea jõe ääres obrokile maa, kuhu ta rajas Juhkentali (Jauchenthal, hiljem Joachimsthal) suvemõisa. Mõisa nimest Jauchenthal on tulnud ka hilisem Juhkentali asumi nimi. Sellel, Masina 6 piirkonnas asus krundil paiknes ka Katelsepaveski, kuhu raamatukaupmees Lorenz Jauch rajas 1664. aastal Tallinna esimese paberivabriku, mis töötas rendileantuna kuni Põhjasõjani. Kui L. Jauchi rajatud paberiveski pankrotistus 1668. aasta paiku, läks suvemõis võlausaldajate valdusse ning selle omandas Constanz Korbmacher. Paberiveski taastas 1675. aastal Johannes Wiedenbauer. Kuigi Lorenz Jauch kolis Stockholmi, jäi tema perekonnanimest tulenev Juhkentali suvemõisa nimi laiemas ümbruses püsima.

5. 18. sajand

Heino Gustavsoni andmeil rajati 1715. aastal Juhkentali tänava lõppu, endise Juhkentali suvemõisa kohale Mereväehospidal. 1730. aastal toodi Kalamaja ranna lähedal asunud Maaväehospidal nüüdse Ida-Tallinna keskhaigla (Ravi 18) asukohta. 1772. aastal rajati Juhkentali Maaväehospidali juurde Kolmainu kirik, mis tegutses kuni 1894. aastani.

1716. aastal tehti korda unarusse jäänud ning osaliselt lagunenud Tiigiveski ning kohandati see Tallinna admiraliteedi saeveskiks. Tallinna sadamas asunud Admiraliteedi töökodadele kuulunud veskisse toodi sisseseade Peterburist. 1727. aastal rajati sinna ka eraldi veskirattaga jahuveski. Põhjasõja ajal hävinud Jauch’i paberveski hoonete kohale lasi raad 1731. aastal ehitada uuesti katelsepaveski.

Kaasani Jumalaema Sündimise kirik ehitati Vene sõjaväelastele erinevatel andmetel kas 1721. või 1749. aastal. Vajadus pühakoja ehitamiseks, sest Peeter I korraldusel toodi Tallinnasse tuhandeid sõjaväelasi. Osa nendest elas läheduses asunud Tatari alevikus. Liivalaia 38 asuv Kaasani kirik on Tallinna vanim puidust sakraalehitis ning ta ehitati traditsiooniliselt ladina ristikujulise põhiplaaniga. 19. sajandi keskel kiriku seinad vooderdati siledate laudadega ja fassaad muudeti klassitsistlikuks. Ka kiriku interjöör kujundati valdavalt klassitsistlikuks. Alles jäi barokne kiiver ning kiriku pikihoone ehitati madalamaks.

Pärast Tsaari-Venemaa valitseva senati 1772. aasta ukaasi, millega keelati surnute matmine kirikutesse ning nõuti kalmistute rajamist tihedamast hoonestusest vähemalt 300 sülla (640 meetri) kaugusele, rajati peagi praeguse Siselinna kalmistu alale Aleksander Nevski kalmistu. Aleksander Pantelejevi andmeil sai Õigeusu kalmistu oma nime seal lähedal Mereväehospidali territooriumil asunud Aleksander Nevski kiriku järgi. Vanadel looduslikel liivaluidetel asuv kalmistu järgib Püha maa geograafiat. Seal on näiteks Kolgata mägi ja Jordani allikas. Kalmistule on maetud kõik kohalikud kõrgemad õigeusu vaimulikud, sõja- ja mereväelased (admiral Aleksei Spiridov), riigitegelasi (Jaan Poska), luuletaja Igor Severjanin, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II vanemad, Tallinnas asunud Pühtitsa abikloostri nunnad jt. 1854.-1856 rajati Aleksander Nevski kalmistule arhitekt August Gableri projekti järgi kirik, mis kandis Aleksander Nevski kalmistu kiriku nime. 1889-1895 rajati kiriku juurde kahekorruseline kivist kogudusemaja. Kirik hävis 1944. aastal märtsipommitamise ajal. 2000. aastal pühitseti kiriku asukohale valgest dolomiidist rist mälestustahvliga.

18. sajandil rajati Siselinna kalmistu lõunaosas Muhameedi kalmistu. Sellest kalmistust on säilinud vaid üksikud haruldased fotod. Uus muhameedlaste kalmistuosa asub tänapäeval Liiva kalmistul.

Vana Juudi kalmistu asus praegusest hooldushaiglast põhja pool. Kalmistu rajati 18. sajandi lõpus ja selle asukohta tähistab Magasini tänava ääres vanasse aknaorva müüritud hauakivi. 1870.-1880. aastatel ümbritseti kalmistu paekivimüüriga. Samal ajal ehitati väravad, valvurimajake ja kabel. 19. sajandi lõpus rajati kalmistule matusekabel. Pinnavee taseme tõusu tõttu rajati juba 1911. aastal Rahumäele uus Juudi kalmistu. Vanas Juudi kalmistul matmine vähenes ning viimased matmised toimusid seal 1940. aastal. 1967. aastal rajati vanale Juudi kalmistule automajand. Praegu asub seal autoparkla.

6. 19. sajand

Asustuse levik

Rootsi ajast kuni 1830. aastateni oli tihedama hoonestusega linnakehandi piiriks Liivalaia tänav. Üha enam ehitati hooneid ka teisele poole ja hoonestus tihenes. 1856. aasta kaardi väljavõttelt on näha, et see oli jõudnud Gildi tänavani (1). Ilmselt 19. sajandi lõpul tehtud fotol on näha, et Suur-Juhkentali tänava suunal oli maa üsna lage (2). Siiski olid juba esimeste hoonetega hakanud kujunema teed ja tänavad, ehkki nime saamine võttis aega. Lisatud 1920. aastatest pärineva linnaplaani väljavõttel märgitud tänavad olid 19. sajanid lõpuks välja kujunenud (3).

Tänavad

Afrika tänava nimi tulenes sealsetest tuiskliivaväljadest, mis meenutasid Aafrika kõrbeid. 1955. aastal nimetati see tänav Võistluse tänavaks. Tänav sai oma nime lähedal asunud Komsomoli-nimelisel staadionil toimunud spordivõistluste järgi.

Drevingi tänavat mainiti 1882. aastal ning selle tänava nimi tulenes töölisest väikemajaomaniku Johann Drewingi perekonnanime järgi, Drewingstrasse, Древингская улица. Tänavat on nimetatud ka Väike-Liiva tänavaks. Samuti on kasutatud saksakeelset Kleine Sandstrasse nime. 25. maist 1939 kandis tänav Keldrimäe tänava nime. Praegune nimi tulenes selle tänava ääres asunud suure betoonkeldri järgi. Selle keldri järgi anti 1970. aastat uuele paneelmajadest piirkonnale Keldrimäe nimi, mis hiljem Nõukogude ajal laienes pahatihti kogu Juhkentalile.

Gildi tänava nimi tulenes tänava ääres asunud endise Gildi ja praeguse Liivalaia tänava nurgal asunud 1851. aastal ehitatud Suurgildi kasarmu järgi (lammutatud 1934). 1907. aastal nimetati tänavat saksa keeles Gildenstrasse,a vene keeles Гильдейская улица ja eesti keeles Gilde tänavaks. 1950. aastal nimetati see tänav ümber Kolhoosi tänavaks.

Heeringa tänaval puudus 19. sajandi algul nimi ja majade määramisel kasutati ajutisi nimetusi, näiteks „liival kitsal tänaval“ jne. Ajutiselt kasutati ka majaomaniku õuenõunik Salzmanni perekonnanimest moodustatud nimetusi: Salzmann-Dörptsche Strasse (Salzmanni Tartu maantee). 1865. aastal pääseb maksvusele Heringstrasse, tõenäoliselt mõne heeringapoe järgi. Vene keeles on tänavat nimetatud ka Подселедочная улица s.o. Heeringaalune tänav. Arvatavasti tulenes see nimi mõne kõrtsi järgi, kus napsisõbrad võtsid „napsi heeringa alla“. Varem algas tänav Torupilli otsast ja suundus mööda praegust Lastekodu tänavat läände, lõppedes Polgu (praegu Mardi) tänaval. 1948 juulis nimetati tänav ümber Turu tänavaks.

Hospidali tänava nimi võeti kasutusele Üldise Hoolekande Kolleegiumi (Приказ Общественного Призрения) korraldusel 1786. aastal rajatud nn. Priihospidali, praeguse Tallinna Keskhaigla järgi. 1881. aastal kandis tänav saksa keeles Hospitalstraßе ja vene keeles Госпитальная улица ning eesti keeles 1885. aastal Hospitali tänava nime. 1923. aasta Tallinna tänavate nimekirjas kasutati Hospidali tänava nimevormi.

1984. aastast oli tänavanimi mitteametlikult parandatud Hospitali tänavaks, mis on keeleliselt soovitav. Kuna nimeparandust ametlikult ei vormistatud ja ametlikult oli kasutusel endine nimevorm, siis tegelik nimekasutus (aadressid telefoniraamatutes, registrites, siltidel jne.) püsis vanema nimevormi juures). 1999. aasta veebruaris veebruaril taastati tänavanimede nimistusse varasem Hospitali tänava nimekuju.

Imanta tänav moodustus endise Suur-Arehna ehk Arefjevi ja Väike-Juhkentali tänavast. Juhkentalist välja jääv Tänava ülemine osa ehk Arefjevi ehk Suur-Arefevi, ka Suur-Arehna, nimetused tulenesid sealse piirkonna majaomaniku kapten Nikolai Arefjevi nimest. Alates 1846. aastast kandis tänav ka Orechow ehk Grosse Arefjev Strasse nime. 17. jaanuaril 1923 nimetati tänav Imanta tänavaks ja 22. jaanuaril 1936 liideti Imanta tänavaga Väike-Juhkentali tänav.

Invaliidi tänav on oma nime saanud selle ääres asunud Invaliide Kasarmu (Invaliden Caserne) nimest, mis asus praeguse tuberkuloositõrje dispanseri kohal. Tänava esmamainimine oli 1882. aastal saksa keeles Invaliden straße ja vene keeles Инвалидная улица. Eesti keeles mainiti kirjalikes allikates esmakordselt tänava nime 1910. aastal Invalidi tänavana.

Israeli tänava nime mainiti esmakordselt 1881. aastal saksa ja vene keeles vastavalt Israelstrasse ja Израильская улица. Tänava nimi tulenes Israeli ja Jakobi tänava nurgal elanud majaomaniku Maria Margaretha Israeli perekonnanimest. 7. septembril 1954 sai tänav uue nime, s.o. Turu põik.

Jakobi tänav on oma nime saanud majaomaniku, erusõdur Mart Jakobi järgi. Eesti keeles on tänavat nimetatud ka Jaagupi tänavaks (1884) ja saksa keeles Jakobstrasse ning vene keeles Яковская улица. Mõnel juhul ka Jakobi tänava nime kandnud Tatari tänav. See tulenes linnainsener Carl Jacoby perekonnanimest, kellele kuulus Tatari 1 maavaldus. 1872. aastal nimetati seda tänavat Tataren- oder Jacobi-Strasse.

Juhkentali tänav on tõenäoliselt üks vanim Juhkentali linnaosas, sest ta suundus omaaegsesse Juhkentali (Jauchenthal, hiljem Joachimsthal) suvemõisa, mille rajas peale 1655. aastat raamatukaupmees Lorenz Jauch. Seda piirkonda on eesti keeles nimetatud 1732. aastal Halles väljaantud Anton Thor Helle Kurtzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache vana kirjaviisi järgi Juhkumdaal. Tänav kandis 1885. aastal eesti keeles Suur-Juhkendali tänava ning 1907. aastal saksa keeles Große Joachimstaler Straße ja vene keeles Большая Іоахимстальская улица. Tallinna Linnavolikogu otsusega 22. jaanuarist 1936 kaotati Suur-Juhkentali tänava nimetus ning see liideti Liivalaia tänavaga. 1944. aastal nimetati Liivalaia tänav V. Kingissepa tänavaks. 1974. aastal muudeti Kingissepa tänava kulgu ja kunagisele Suur-Juhkentali tänava osale taastati Liivalaia nimi. 1990. aastal ennistati varasem Juhkentali tänava nimi.

Kaasani tänavat mainiti esimest korda 1843. aastal saksakeelses allikas Kasansche Strasse ja venekeelses allikas Казанская улица. Selle tänava vanim Eesti keelne nimi oli Väike-Liiva tänav (1850. aastast). 1865. aastal kandis see Andersoni tänava ja 1885. aastal Kasanski tänava nime. Andersoni nimi tulenes lihunikmeistrite Reinhold Friedrich ja Johan Philip Andersoni järgi. 17. jaanuaril 1923 nimetati see Kaasani tänavaks.

Kalmistu tänavat mainiti kirjalikes allikates esimest korda 22. jaanuaril 1936. aastal. 1955. veebruaril nimetati tänav ümber Staadioni tänavaks. See tänavanimetus tulenes tänava ääres paiknenud Komsomoli nimelise staadioni (praegu Kalevi Keskstaadion) järgi.

Kasarmu tänava nimi tulenes tänava alguses asunud endise Maneeži kasarmu järgi. Tänav kandis 1907. aastal saksa keeles Kasernenstraße ja vene keeles Kазарmенная улица. 1959 septembris nimetati see ümber Odra tänavaks.

Keldrimäe tänav vt. Drevingi tänav.

Lastekodu tänav kandis 19. sajandi alguses saksa keeles Manegenstraße, vene keeles nimetati sama tänavat 1882. aastal vene keeles kandis tänav 1882. aastal Лютерско-Сиротская улица. Eesti keeles kandis see 1885. aastal Vaestemaja ja 1908. aastal Lutre-Vaestekooli tänava nime. Tänav nimetati 17. jaanuaril 1923. aastal Luteri ja 24. mail 1939. aastal Lastekodu tänavaks.

Lennuki tänav kujunes mitmete tänavate liitumisega. Väike-Arehna ehk Väike-Arevjevi tänav nimetati 17. jaanuaril 1923. aastal Lennuki tänavaks. 14. jaanuaril 1925 liideti Lennuki tänavaga Polgu ja Mardi tänav.

Liiva tänava varasemad nimed olid eesti keeles Väike Liiva, saksa keeles Kleine Sandstrasse ja vene keeles Малая Песочная улица. 1923. aastal nimetati see Liiva tänavaks ning 25. septembril 1959 Ravi tänavaks. Tänav on nime saanud Tallinna Keskhaigla järgi.

Liivalaia tänav koosnes algselt kahest osast, s.o. Liivalaia tänavast ja Suur-Juhkentali tänavast. Kuni tänavanimede fikseerimiseni 1870. aastate I poolel kandis Liivalaia tänav mitmeid nimetusi: Breitstrasse, Grosse Strasse in der Vorstradt, Grosse Kasansche Strasse, Neue Breit Kasansche Strasse, Sandstrasse, Grosse Sandstrasse, Песочная улица, Большая Песочная улица, Новая Казанская улица. Tänavanimede fikseerimisel 1876/1877 nimetati tänav saksa keeles Breite Sandstrasse ja vene keeles Широко- Песочная улица. Eesti keeles kandis 1885. aastal tänav Liiva laia, samuti Laia-liiva ja ka Lai-liiva tänava nime. Algne Liivalaia tänava lõik ulatus Pärnu maanteelt Lembitu täanvani. 1936. aastal liideti sellele Suur-Juhkentali (praegune Juhkentali) tänav. Suur-Juhkentali tänav sai oma nime selle tänava lõpus asunud Juhkentali (Joachimsthal) suvemõisast. 1944. aastal nimetati kogu tänav V. Kingissepa tänavaks. 1974. aastal suunati Kingissepa tänav uude sängi, hõlmates Kaasani, Paberi, E. Aspe, Jõe ja Pronksi tänavat, tuues viimase Tartu maanteeni.

Mardi tänav sai oma nime Mardi ja Liivamäe nurgal asunud maja omaniku Diedrich Christian Martensi nime järgi. Algne Mardi tänav ulatus Liivamäe tänavast Juhkentali tänavale, Gildi (Kolhoosi) tänava otsa juures. Tänava vanim nimevormiks oli eesti keeles Martena tänav (1885), saksa keeles Martensgasse (1893). 1936. aastal liideti Mardi ja Polgu tänavad Lennuki tänavaga.

Magasini tänav kandis 1885. aastal Magasiini tänava nime. Tänava nimi tulenes sõjaväe ladude ehk nn. magasinide järgi, mille juurde see tee viis. 1939. aastal nimetati seda Magasi tänavaks. 12. juulil 1949 nimetati anti sellele tänavale naispunakaartlase Alice Tisleri nimi. Tallinna Linnavalitsuse määrusega 3. augustist 1990 taastati selle tänava algne nimi, s.o. Magasini tänav.

Naeri tänav on väike umbtänav, mis algab Magasini tänavalt. 1878. aastal kandis see tänav saksa keeles Rübenstraße ja Vene keeles Реповая улица.

Polgu tänava vanemaks nimetuseks oli eesti keeles Riigementi (1885) tänav, saksa keeles Regimentsstraße (1882) ja vene keeles Полковая улица (1882).

Püssirohu tänav sai oma nimetuse Afrika (praegu Võistluse) tänava ääres olnud sõjaväe püssirohu aida järgi. Tänavat on 1882. aastal nimetatud Saksa keeles Pulvergasse ja 1885. aastal Pulverstraße, eesti keeles 1885. aastal Püssi-rohu tänavana ning vene keeles 1907. aastal Пороховая улица.

Ravi tänava varasemaid nimemuutusi vt. Liiva tänava lõigus.

Septembri tänav asus Liivamäe ja Israeli tänava (hiljem Turu põigu) vahel, Keskturu lõunapoolset hoonete juures. Tänava nimi tulenes sealse väikemajaomaniku Tõnis September järgi. Tänavat on esmakordselt mainitud 1885. aastal. Tallinna juhtaastast 1885“. улица.1893. aastal kandis saksa keeles Septembergasse ja 1907

Roosi tänav algas Juhkentali tänavast Püssirohu tänavast idas. Tänav kandis 1885. aastast Roosi tänava nime, saksa keeles 1882. aastal kandis see Rosenstrasse ja vene keeles 1907.aastal Розенская улица. 13. juunil 1958 nimetati tänav ümber Toonela teeks. 1950. aastatel planeeriti põhiosa sellest tänavast ringi. 1958. aastal viidi tänava algus Filtri teele.

Suur-Juhkentali tänava kohta leiab ülevaadel Liivalaia ja Juhkentali tänava lõigus.

Tartu maantee paarisnumbritega tänavapoolel asunud majadest kuulub suur osa Juhkentali linnaosa piiridesse. See on iidne Tallinnast väljuv maantee, mis Suur-Sõjamäe tänava suures hargnes Harjumaa idapoolsete piirkondade ja Virumaa suunas.

Tatari tänav sai oma nime endisele Mülleri põllule ja põhjasõja ajal 1710 süüdatud tiheda asustusega linnaosa asemele 18. sajandil ehitatud tatarlaste asula järgi – Tatarische Sloboda järgi. Rohkem kui pool Tatari tänava pikkusest ulatub Juhkentali piirkonda.

Toonela tee vt. Roosi tänav.

Uus-Tatari tänav nime mainiti esmakordselt 1882. aastal. Tänava nimetus tulenes lähedal asunud Tatarlaste asulast. Eesti keeles on tänavat nimetatud 1885. aastal Uus-Tatarski tänav. Tänavat on nimetatud ka Väike-Tatari tänavaks (1885. aastal Veike Tatarski tänav). Saksa keeles Kleine Tatarenstraße (1882) ja Neue Tatarenstraße (1907) ning vene keeles Малая Татрская улица (1885) ja Новая Татрская улица (1907).

Väike-Juhkentali tänav kandis varem Orehhovi tänava nimetust. Arvatavasti tulenes tänava nimi Heeringa (hiljem Turu) tänaval elanud kapten Orehhovi nimest. Tallinna Linnavolikogu otsusega liideti 22. jaanuaril 1936 Väike-Juhkentali tänav Imanta tänavaga.

Tööstusettevõtted

1828. aastal omandas Tiigiveski vesiveski uuesti Tallinna raad. Seda kasutas kuni 1843. aastani paberitööstur Johann Wilhelm Donat paberiveskina ning seejärel asus seal 1886. aastani viljaveski. Siis müüdi veski Eduard Johansonile, kes rajas sinna oma paberiveski lao. Masina tänava katelsepaveski tegutses 19. sajandi keskpaigani.

1818–1901 tegutses Juhkentalis W. Drümpelmanni poolt Masina tänavale rajatud Malmivalu ja Masinatehas. Selles ettevõttes valmistati kalevi-, paberi- ja peeglivabrikute masinaid ja masinaosi. Hiljem valmistati vabrikus ka viinavabrikute seadmeid ja turbamasinaid. 1883. aastal ostis vabriku B. Drüpelmannilt C. Huth, kes selle hiljem F. Micherlinile müüs. 1884. aastal oli tehases 80 töölist ja tehase andis toodangut 44 000 rubla eest. 1890. aastal töötas tehases 90 töölist ning aasta toodang suurenes 86 000 rublani. 1900. aastal oli tehases 197 töölist ning toodang oli 237 000 rubla. 1885. aastal hakkas tehases tööle Tallinna esimene elektrigeneraator. Vabrik lõpetas tegevuse kubermanguvalitsuse nõudel, kuna müra häiris Juhkentali haigla patsiente.

1823. aastal omandas Ülemiste Kuningaveski kohale rajatud vanutusveski Peterhofi paberivabriku direktor Friedrich Wistinghausen, kes kavatses sellele krundile rajada paberivabriku. Krundil asus ka kolmekorruseline pumbamaja, mis oli ettenähtud Lasnamäe Uuslinna kasarmute veega varustamiseks. Paberivabriku ehitus katkes 1829. aastal ning 1836. aastal omandas poolelioleva ehitise Johann Wilhelm Donat, kes ehitas selle lõpuni. Paberimassi valmistati mehaaniliselt vesiratta jõul.1893. aastal läks paberivabrik ettvõte „E. Osse & Ko“ valdusse, kes muutis käitise tselluloosivabrikuks.

Selle kõrvale rajati 1898 Kroonu Viinaladu.

Haridusasutused

Luteri usku orbude ja vaeste vanemate laste kasvatus- ja õppeasutuse rajamiseks algatas bürgermeister C. L. Salemann rahaliste annetuste kogumist juba 1817. aastal. Selle tarbeks osteti 1851. aastal kaks puitmaja. 1852. aastal alustas Tartu mnt. 50 (tollal 62) tegevust lastekodu, mille ametlikuks nimeks oli 1919. aastani kandis see Dr. Martin Lutheri nimelise Kasvatusmaja nime. Selle asutuse ülalpidamiseks saadi vahendeid vabatahtlikest annetustest, kapitali inertsidest ja 1853–1882 linna omanduses olnud Vanamõisa mõisa tuludest. Ülalpeetavat asutust juhtis magistraadi ja gildide esindajatest moodustatud komisjon. 1865. aastal tegutses lastekodu juures vaestekool. 1919–1922 Martin Lutheri Vaeslaste Kasvatusmaja ja Kool nime (kool oli ühtlasi 26. algkool). 1940. aastast kandis sealne asutus Tallinna Linna III Lastekodu nime.

Kalmistud

1840. aasta paiku rajati Karl Laane andmeil Siselinna kalmistu põhjaossa, hilisema „Kalevi“ spordihalli tagusele künkale Katolik kalmistu. 1853. aastal ehitati kalmistule Bahrynowskyte perekonna kabel, mis hävis 1950. aastatel. Samal ajal lõpetati kalmistule ka matmine. Kalmistu on kandnud ka Poola kalmistu nime. Ajakirja „Keel ja Kirjandus“ 1964. aasta 6-7. numbris nimetas Aleksander Kivi Staadioni tänava ääres kalmistu all olevat kõrgendikku ja selle nõlva Poola mäeks. See ulatus praeguse Kalevi keskstaadioni maa-alale. Nõlva kasutati 20. sajandi algul kruusaauguna ja sealt tuli välja surnuluid ja kirstude jäänuseid.

1863. aastal rajati Siselinna kalmistule luterlik Vana-Kaarli kalmistu. Eesti Kaarli kogudusele mõeldud kalmistu oli 6 ha suurune. 1878. aastal ehitati kalmistule väiksem hoone, mis kandis surnuaiamaja nime ning 1893. aastal historitsistlik paekivist sakraalehitis, kus oli kabel, kellatornid, värav ja abiruum. Kalmistul on mitme Eesti tuntud skulptori (Herman Halliste, Voldemar Melliku, Juhan Raudsepa, Fredi Sannamehe, August Vommi jt.) kavandatud ausambad.

Siselinna kalmistu kaguossa rajati 1887. aastal 2,6 ha suurusele maa-alale Sõjaväe ehk Kaitseväe kalmistu. 1896. aastal ehitati kalmistule õigeusu kabel.

7. 20. sajandi algus

Sõjaväeasutused

Tartu mnt. 64 asusid 91. Dvina rügemendi kasarmud, mis kandsid Dvinski polgu kasarmute nime.

I maailmasõja puhkemisel suurendati Sõjaväehospidali voodikohtade arvu 535-ni.

Tiigiveski park ja staadion

Aja jooksul Tiigiveski paistiik reostus ja muutus mülkaks Linnavalitsuse korraldusel täideti 200 meetri pikkune tiik 1910-1911 „Estonia“ vundamendiaugust saadud pinnasega. Linnaaednik Hans Lepa eestvedamisel rajati 1910.-1912. aastatel Juhkentali tänavast lõuna poole Tiigiveski park. Koos pargiga rajati ka 0,9 ha suurune puukool ja kasvuhoonetega aiand. Tiigiveski täidetud alale alustati peagi jalgpallistaadioni rajamist. 1913. aastal valminud jalgpalliväljak on vanim Tallinnas. Varem mängiti jalgpalli heinamaadel. Kuna see oli esimene jalgpalliväljak, siis peeti seal 1921. aastal esimene maavõistlus ning meie koondise vastaseks oli Rootsi jalgpallikoondis. Kui valmisid spordiühingute „Sport“ ja „Kalevi“ jalgpallistaadionid, siis Tiigiveski väljakul enam suuri võistlusi ei peetud.

Haridusasutused

Tatari 5 mansardkorrusel asunud Tallinna 5. Algkool jätkas 1910. aastast tegevust uues asukohas Kaasani 3 2-korruselises õuemajas. Kaasani 3 tänavaäärses majas elasid koolijuhataja ja mõned õpetajad. See maja oli ehitatud 1848. aastal. Uues majas hakkas kool tegutsema 6-klassilise linna tütarlaste algkoolina. Esimeseks koolijuhatajaks Kaasani tänaval oli Meeli. Üks esimesi õpetajaid oli Konstantinova. Koolimaja oli veel 1966. aastal alles.

Baptistide palvemaja

Kaasani 13 majas tegutses 1885. aastal mõnda aega baptistide koosolekuruum. Maja oli ühekorruseline kõrge pappkatusega puitmaja. Suurem osa koguduse liikmetest elas Juhkentalis. Sellele vaatamata takistasid kohalikud huligaanid palvetamist. Kaasani 13 majast koliti Väike Juhkentali 1 majja. 1899. aastal kolis Tallinna II Baptisti Kogudus Mardi tänavale Ohaka majja. Ruumide kitsaksjäämisel tuldi otsusele ehitada palvemaja. Osteti krunt ning poole aasta pärast valmis palvemaja. Ehitis oli elumaja taoline ning jäi varsti kitsaks. Jutlustaja Hans Krabi eestvõtmisel korjas Tallinna II Baptisti Kogudus raha, ostis krunti veel juurde ja uue palvemaja ehitamine algas. Maja valmis 1901. aasta septembris ja oli tollal suuremaid palvelaid Tallinnas. 1914. aastal tagandas kuberner H. Krabi jutlustaja kohalt, mis mõjutas H. Krabi Brasiiliasse siirdumist. Uueks kogudusevanemaks sai Gustav Prooso ning kogudus tegutses kuni 1916. aastani.

8. Vabadussõja aeg

Sõjaväeasutused

Esimene Vabadussõjas haavatu hospitaliseeriti Sõjaväehospidali 25. novembril 1918. aastal. Tollal olid hooned armetus olukorras. Sõjaväe meditsiiniasutus kandis Vabadussõja ajal Tallinna I sõjaväe hospidali nime. Suureks erinevuseks teiste Tallinna linnaosadega oli see, et sõja ajal ei asunud Juhkentalis muid sõjaväe ehitisi. Alles 1920. aastatel hakati Juhkentalis kaitseväe hooneid ja rajatisi korrastama ja ehitama.

Kalmistud

1918. aastal maeti sõjaväekalmistule Saksa sõdureid, Vabadussõja ajal maeti sinna ligi 240 Eesti sõdurit, 40 Vene Loodearmeelast ning 117 sõjavangi. Koos hilisemate ümbermatmistega on Kaitseväe kalmistule maetud 16 Briti meremeest. Nende hauatähis taastati 1994. aastal.

9. 1920. ja 1930. aastad

Elamuehitus

Elamuehitus jätkus Juhkentalis ka 1920. ja 1930. aastatel. Kui varasemal ajal, s.o. 19.sajandi lõpus oli puitmajade lagede kõrgus tavaliselt 2,1 meetrit, siis 1930. aastatel olid laed 2,7 meetri kõrgused. Puitmajade kõrval ehitati tollal ka mitmeid telliskivist maju.

Sõjaväeasutused

Rahuajal paranes oluliselt Sõjaväehospidali heakord. Ühes hospidali majadest alustas tegevust Kaitseväe Keskapteek.

Selles hoones asus Vabadussõja ajal I sõjaväe hospidal. Hoone püsis kuni 1923. aastani, kui see lammutati ning samale kohale ehitati uus suur peahoone, mille juures peatume allpool, meditsiiniasutuste lõigus.

Eesti sideväeosad moodustati Vabadussõja eel, 1918. aasta novembris. Raadioside korraldamiseks loodi üksikväeosa õigustes Tallinna Traadita Telegraafijaam, millele allusid 1918-1920. aastal kõik Eestis olevad raadiojaamad ning Inseneripataljoni koosseisus olevad traadiside üksused. Tallinna Traadita Telegraafijaam nimetati 1. veebruaril 1919 ümber Säde Telegraafi Valitsuseks. 1. augustil 1920 nimetati väeosa sädetelegraafirooduks, millega liideti 15. märtsil 1924 telegraafirood ja moodustati Sidepataljon, mis asus siis Ülemiste kasarmus. Sidepataljon taastati 1993. aastal ning ta asub Filtri tee 12.

Võistluse (tollal Afrika 43) asus 2-korruseline Uus Kasarm, kus paiknes 10. Üksik Jalaväe pataljon, mis hiljem muudeti 10. Üksikuks Jalaväe polguks. Väeosa moodustati 1918. aasta detsembris Läänemaa kaitseliitlastest Tallinnas valve- ja vahiteenistuse pidamiseks. Algselt kuulus see 1. jalaväepolgu koosseisu. 1922. aastal kaotati Vahipataljoni nimetus ja väeosa liideti loodava 10. jalaväerügemendiga. Sõjaväe organisatsiooni reformimise käigus 1928. aastal 10. jalaväerügement likvideeriti ja jagati kolmeks üksikpataljoniks: Kalevi, Scouts ja 10. Üksik Jalaväepataljon (viimane kui Vahipataljoni järeltulija). Pataljonil olid tihedad sidemed Tallinna linnaga. 26. märtsil 1929. aastal kinkis Tallinna Linnavalitsus pataljonile lipu. Üksiku Jalaväepataljoni peamine ülesanne oli noorsõdurite väljaõpe. Kui 1920. aastate lõpus saabus 10. Üksik Jalaväe Pataljon oma asukohta, sarnanes kasarmuhoone ja selle ümbrus, mis oli piiratud pooleldi ümberkukkunud traataiaga, pigem küll mahajäetud vangilaagrile kui kaitseväe kasarmule. Hoone oli must, väliselt räpane ja puudusid aknaklaasid, mis olid asendatud laudade ja papiga ning kohati kinnitopitud kottidega. Mõne aasta möödudes kandis 10. üksiku jalaväepataljoni kasarmu pealinna esinduskasarmu ehk Uuskasarmu nime. Kasarmu nime. Selle territooriumil üks suuremaid sõjaväe spordiplats koos tenniseväljakuga, pioneeririba ja juurviljaaiaga. Selle väeosa maa-ala suurus Afrika 10 krundil oli 29 ha. 1940. aastal paiknes väeosa krundil 10 erinevat hoonet ja rajatist, millest suurim oli hoone nr. 1 ehk kivist kasarm, mille põranda pindala oli 2887 m2. Suuremad abihooned olid 460,8 m2 põrandapinnaga puidust kuur, 234 m2 suuruse põrandapinnaga kivist laoruum ja 200 m2 suuruse põrandapinnaga puidust kuur. Jalaväepataljoni juures oli 100 meetrine lasketiir

1940. aastal asus Gilde 4 krundil Scouts Üksik Jalaväepataljon. Selle väeosa kasutuses olnud maa-ala suuruseks oli 4150,6 m2, kus paiknes 7 erinevat hoonet. Suurim neist oli 2-korruseline kivist elumaja, mille põrandapind oli 612m2. Suuremad hooned olid veel 330 m2 suuruse põrandapinnaga puidust kuur, 260 m2 suuruse põrandapinnaga kivist tall ja 130 m2 suuruse põrandapinnaga kivist töökoda.

Auto-tankide rügement paiknes Juhkentalis Mäe ja Liiva kasarmutes. Nende kasarmute ümbruses tuiskas I maailmasõja ajal ainult liiv. Riigivanem Konstantin Päts avaldas 1930. aastate keskel imestust selle üle, kuidas ümbrus oli lühikese aja jooksul tundmatuseni muutunud. Tollal tehti suurt tööd spordiväljaku rajamisega. Suur töö oli tehtud kasarmute siseremondi osas.

Võistluse (tollal Afrika 2) asus Mäekasarmu. See 2-korruseline paekivist, keldrita, plekk-katusega, ahjuküttega hoone mahuks oli 12 630 m3. Selle kõrval asus paekivist alusmüüridele ehitatud 2-korruseline puidust ning pappkatusega kuur.

Toonela tee (tollal Roosi 4) asus Liivakasarmu. See oli 2-korruseline paekivist, pappkatusega ja ahjuküttega.

Tallinna garnisoni Sõdurite Kodu asutati 1920. aasta novembris ning see asus Suur-Tartu mnt. 64 krundil. Seal oli einelaud, kus müüdi ka alkoholi, mille kohta selle vastased tegid aeg-ajalt etteheiteid, vihjates kasvatuslikele eesmärkidele. Kasvatuslike eesmärke täitsid raamatukogu, lugemissaal ja peosaal, mida kasutati ka võimlana. Seal peeti üldhariduslikke loenguid, kontsert-tantsuõhtuid ja näidati tasuta filme. Maja juures oli tenniseplats. Sõdurite kodu kasutati mitme suurema kohtuprotsessi läbiviimiseks, nagu 149 kommunisti protsess 1924. aastal ja II vabadussõdalaste protsess 1936. aastal.

Tööstusettevõtted

Lastekodu 46 krundil, endise Drümpelmanni masinatehase ruumides alustas 1919. aastal tegevust Tallinna Kaalude ja Masinavabrik „Wega“, kus toodeti margapuid ja kaalusid, alates väikestest lauakaaludest kuni suurte aidakaaludeni. Tehases valmistati ka kõrge täpsusega laboratooriumi- ja meditsiinilisi kaalusid.

Seoses käitise laiendamisega muudeti Ülemiste mäe tselluloosivabrik 1912. aastal Põhja Paberi- ja Tselluloosivabrikuks. See tegutses edukalt Emil Fahle juhtimisel ka kriisiaastatel.

Riigi Viinalaost nr. 1 (1924-1938), mille eelkäija 1901. aastast ise kangeid alkohoolseid jooke valmistas, kasvas välja Tallinna Viinatehas (1938-1940).

Juhkentali 11 krundil tegutses Johannes Steinbergi pagaritööstus, mis suleti alles 1949. aastal, seoses pagari surmaga.

Meditsiiniasutused

Endise Mereväehospidali algne 4-sambalise portikusega kujundatud ühekorruseline peahoone püsis kuni 1923. aastani. Selle asemele ehitati 1923-1925 arhitekt Aleksander Vladovski projekti järgi Kaitseväe Keskhaigla peahoone. Nagu paljud teisedki A. Vladovski tööd on ka see väheste järeljuugendi elementidega neoklassitsistlikus laadis. Haiglahoonet ümbritseb regulaarse planeeringuga park, milles on säilinud hulk, peamiselt 19. sajandist pärinevaid kõrvalhooneid (köök, apteek, pesuköök jne.). Nõukogude ajal haigla suleti ning sealne peahoone muudeti kasarmuks. Praegu on endine hoone Kaitsejõudude Peastaabi käsutuses.

Arhitekt Herbert Johansoni 1937. aasta projekti järgi ehitati Ravi 18/20 krundile Keskhaigla peakorpus ehk haavakliinik. Selle keskosa oli 5-korruseline ning 3-korruselised külgosad ehitati aastatel 1938-1940. 1939. aastal projekteeritud sünnitusosakonna ehitustööd toimusid aastatel 1939- 1949. Sisehaiguste osakond ja haldustiib jäi H. Johansoni projekti järgi välja ehitamata. Peakorpuse madalamad külgosad ehitati 1983. aastal keskosaga ühekõrguseks, mis moonutas oluliselt hoone proportsioone.

Haridusasutused

Mis ajast hakati Kaasani 3 asunud kooli nimetama 11. algkooliks ei ole teada. Isegi tolleaegsed kooliõpetajad ei osanud sellele küsimusele vastata. 1926. aastast oli koolijuhatajaks Smetanina-Normet. Teistest selle aja õpetajatest olgu mainitud Jadal Mänd, Valner, Andrejeva, Peterson-Pilvet, Efrimova-Taimre, Arumäe, Limbach-Västrik, Dardovskaja, Tõnurist-Sillas, Kuudeberg, Schmidt, Smetanina. Selles koolis on õppinud kommunistliku partei veteran Alma Vaarmann.

Tallinna II Baptisti Kogudus

Tallinna II Baptisti Kogudus sai Eesti Vabariigi algaastatel oma tegevust taas jätkata. Kuni 1919. aasta sügiseni oma koosolekuid Väike-Tartu mnt. 13 asunud Hacke majas. Seejärel koliti Mardi tänavale endisesse palvelasse tagasi, kuid mitte enam omanikuna, vaid üürnikuna. Kuus aastat maksis kogudus üüri, kuid kuna see ülejõu käis, pidi otsima odavama üüriga maju. Suurt abi pakkus Viladelvia kogudus, kes andis oma Tobiase 17 asunud palvemaja tasuta kasutada. Samal ajal kogus Tallinna II Baptisti Kogudus raha uue palvemaja ehitamiseks. Krunt osteti Iisraeli (1954. aastast Turu põik) ja 1927. aasta sügisel lõpetati maja ehitustööd. Koguduse edaspidine tegevus oli aktiivne ning peagi loodi osakondi Maardus, Penningil, Saulas, Hagudil, Kuimetsas-Kaius. Jutlustajaks olid Gustav Mettik, Tõnis Laas, Hans Krabi ja Gustav Prooso.

Kaubandusettevõtted

Praegune autobussijaama territoorium oli kaua hoonestamata ning alles 1920. aastate algul toodi sinna Väike Rannavärava tänava ümbruses tegutsenud vanakraamiturg ehk täika. Vanakraamiturg kasutas Lastekodu 46 krunti 40 aastat ning oli selles asukohas bussijaama eelkäija. Teiseks Tallinna Autobussipark kasutas mõnda aega ka täika ajal ehitatud hooneid ja tehnovõrke.

Juhkentali kaubandusvõrk oli suhteliselt tagasihoidlik. Üheks erandiks oli Polgu 2 asunud Johann Karuse lihapood, mis alustas tegevust 1976. aastal. Lähipiirkonnas asus Olga Sakseni toiduainete pood, mis alustas tegevust 1926. aastal. Suur-Tartu mnt. 25 avati 1921. aastal Jaan Kuusemetsa pudu- ja kirjatarvete kauplus. 1. jaanuarist 1930 andis ta kaupluse üle oma abikaasale Liisa Kuusemetsale. Juba 1931. aasta juulikuus lõpetas pood oma tegevuse. Suur-Tartu mnt. 78 asus 10. detsembrist 1929 1. detsembrini 1932 Jakob Roosimägi toiduainetekauplus. Juhkentali 56 aadressiga Johannes Steinbergi tööstuse juures asus ka pagaritoodete kauplus.

Kalmistud

1928. aastal ehitati kaitseväe kalmistul lagunenud kabel arhitekt Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ümber mausoleumilaadseks väravehitiseks. Pärast kindralite Johan Unt’i ja Ernst Põder’i matmist püstitati sinna arhitekt E. J. Kuusiku projekti järgi Vabadussõja juhtide graniidist mälestussammas. 1937. aastal avati seal Juhan Raudsepa mälestusmärk Männiku plahvatusohvritele.

Kultuurilugu

Kaasani kiriku kõrval oli mitu puumaja ning ühes neist sündis 1929. aastal Aleksei Ridiger, keda enamik inimesi tunneb Venemaa patriarh Aleksius II nime all.

10. 1940. – 1944. aastad

Tallinna pommitamised

Tallinna pommitamist II maailma sõja ajal on enamasti seostatud 1944. aasta märtsipommitamisega. Tallinna Linnaarhiivis säilinud materjalide järgi toimusid esimesed õhurünnakud Tallinnale 13./14. ja 15./16. mail 1942. aastal. Järgnevad õhurünnakud olid 7. juunil. Tallinna Ehitusosakonna materjalide põhjal toimus arvestatavate kahjustustega õhurünnak Tallinnale 15./16. septembril 1942. aastal. Rängemaid purustusi tõi Tallinnale ja sealhulgas Juhkentalile 1944. aasta märtsipommitamine, mille tulemusena linnaosa hoonestus muutus isegi rohkem kui 1970. aastate algul paneelelamute rajamisega. Täielikult purustati Juhkentalis Afrika (1955. aastast Võistluse) tänaval majad nr. 9, 11, 13, 15, 17, 19, 21, 23, 25, 27, 29, 31, 33, 35, 37, 39 ja 41. Gilde (1950. aastast Kolhoosi) tänaval majad nr. 1, 2, 3, 4, 5, 7, 9, 11, 13 ja 15. Heeringa (1948. aastast Turu) tänaval majad nr. 1, 3, 5, 6, 6a, 7, 10, 11, 12, 12a, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24 ja 28. Imanta tänaval majad nr. 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 14, 15, 16, 17,18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 32a ja 35. Israeli tänaval (1954. aastast Turu põik) majad nr. 2, 3, 4, 5, 6, 7, 9, 10, 11, 12, 12a, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23 ja 25. Jakobi tänava majad nr. 1, 2, 3, 3a, 4, 5, 5a, 7, 9, 10, 11, 12, 13 ja 15. Kaasani tänav. 13, Keldrimäe tänaval majad nr. 7, 10 ja 12. Lastekodu tänaval majad nr. 1, 3, 5, 7, 8, 9, 10, 12, 14, 16, 19, 23, 27 ja 27b. Liivamäe tänaval majad nr. 24, 26, 28, 30, 32, 34, 36, 38, 40, 42, 44, 46 ja 48. Odra tänaval majad nr. 2, 3, 4, 5 ja 6. Septembri tänaval majad nr. 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 ja 9.

Juhkentalis sai 1944. aasta 9./10. märtsipommitamisel raskelt kahjustada Liiva 18/20 asunud Tallinna Keskhaigla, Liivamäe 110 asunud Mereväe haigla, samuti läheduses, s.o. Magasini 29 asunud nakkushaigla.

Raskelt kahjustati Kaasani 3 asunud algkooli, Veerenni 2a asunud 5. algkooli ning Lennuki 11 asunud lastekodu. Purustati Heeringa 24 asunud Jookidetehas „Wellamo“, Liivamäe 44 asunud Tööstus-Kaubanduskeskuse Kohvitööstus. Keskmiselt said kahjustada Liiva 2 asunud Kriminaalpolitsei hoone ning kergemalt Hospidali 2a asunud kino „Mars“.

II maailmasõja ajal toodeti Tallinna Kaalude ja Masinavabrik „Wega“ punkriahjusid ja angaariuksi.

II maailmasõja ajal maeti Kaitseväe kalmistule 1941. aasta suvel langenud Eesti sõdureid ja punaterrori ohvreid ning vähesel määral ka Saksa sõdureid.

11. 1944. – 1991. aastad

Hoonestus

Juhkentali linnaosas olid enne II maailmasõda valdavalt 1-2 korruselised puitmajad. 1944. aasta märtsipommitamisel ning teistel Nõukogude lennuväe poolt pommitamiste tulemusena hävis suur osa Juhkentali hoonestusest. Pärast sõda püstitati hävinud majade kohale 4 – 5 korruselisi kivimaju.

1970. aastal valmis Projekteerimisinstituudis Keldrimäe planeerimiskava (arhitektid Mart Port, Malle Meelak, Oleg Žemtšugov), mille järgi tuli vanade puitmajade asemele piirkond hoonestada paneelidest tüüpelamutega. Esimene selline maja valmis 1973. aastal. Projekt nägi ette Keldrimäe elamurajooni püstitada 130 000 m2 üldpinda 6000 elanikule. See Juhkentali piirkond muutus elamuehituse käigus tundmatuseni.

Tööstusettevõtted

Juhkentali suurimaks ettevõtteks kujunes Masina 1 asunud Tallinna Tootmiskoondis „Tööstusaparaat“. 1949. aastal ühendati Tallinna Kaalude ja Masinavabrik „Wega“ ja veemõõtureid tootnud Mehaanikatehas „Helios“. Uue ettevõtte nimeks sai Tallinna Mõõduriistade Tehas. Sel ajal alustati tiivikveemõõturite seeriaviisilist tootmist. 1958-1960. aastatel ka elektri- ja elektroonikaaparatuuri konstrueerimist ja tootmist. Tehase põhitoodanguks said elektromagneetilised kaalumõõturid ja soojusarvestid ning kontaktita andurid. 1974. aastal ühendati Tallinna Mõõduriistade Tehas, Tallinna Kontroll-Mõõduriistade Katsetehas ja Tartu Aparaaditehas Tartu Tootmiskoondiseks „Tööstusaparaat“. 1976. aastal liideti Tallinna Mõõduriistade Tehasega unikaalseid mõõteaparatuuri tootnud Tallinna Kontroll-Mõõduriistade Katsetehas. Ettevõtte nimeks sai Tallinna Aparaaditehas ja see. Aparaaditehas allus endiselt Tartu Tootmiskoondis „Tööstusaparaat“ koosseisu. 1978. aastal moodustati Tallinna Aparaaditehasest, sellest väljakasvanud Kulumõõturite Erikonstrueerimise- ja Tehnoloogiabüroost omaette Tallinna Tootmiskoondise „Tööstusaparaat“. Tootmiskoondise põhitoodanguks olid induktsioonkulumõõturid, kontaktitud andurid, radioaktiivsete isotoopidega mõõteriistad ja garaažiseadmed. 1970. aastate lõpus töötas ettevõttes umbes 1500 töölist. 1989. aastal moodustati omandivormi muutumisega ettevõtte reorganiseerimisega Rendiettevõtteks Tallinna Tootmiskoondise „Tööstusaparaat“.

1941. aastal süüdatud Fahle paberi ja tselluloosivabrik taastati 1950. aastal ja jätkas ettevõte V. Kingissepa nimelise Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadi nime all.

Tallinna viinatehase nimeks sai 1940. aastal Tallinna Likööri- ja Viinatehas ning 1971-1991 tegutses see Tootmiskoondis „Liviko“ nime all. 1. jaanuaril 1979 töötas tehases 701 inimest. Neist Tallinnas 349.

Kaubandus ja teenindusettevõtted

Nõukogude ajal allutati vanakraamiturg Mererajooni TSN Täitevkomitee Kaubanduse Osakonna Tööstuskaubastule, kelle tellimusel koostati ehitusprojekt ning 1946. aasta juunis alustati Lastekodu 46 täika kontori- ja kaaluhoone ehitustöid. Telliskivist seinte ning lameda kaldega katusega 1-korruselise hoone ehitustööd võeti vastu 14. augustil 1948 koostatud aktiga. See ei olnud ainuke hoone täikal. 1950. aastal koostatud inventariseerimisplaanilt näeme, et krundil asus veel elumaja ja majandushoone põrandapinnaga 56 m2.

Pärast sõda otsustati Estonia teatri juures asunud nn. Uus turg viia üle Tartu maantee äärde. Sealne turg sai nimeks Tallinna Keskturg. Kaubanduspoliitika järgi otsustati äärelinnaosadesse rajada kolhoositurud. 1946. aastal rajati Mulla ja Telliskivi tänava nurgale Kalinini Rajooni Kolhoositurg, mis tegutses kuni 1980. aastani. Kõik Tallinna turud, s.h. ka Keskturg allus Tallinna Linna Turgude Valitsusele. 1987-1994 allutati nad ETKVL-le ning hiljem linnale. 1987-1993 ehitati Keskturule uus kauplemishoone.

Tallinna vana bussijaama paviljon Viru väljakul ei rahuldanud ammu reisijate ja bussijuhtide nõudeid ning seetõttu algatati juba 1950. aastate keskel uue bussijaama ehitamise mõte. Esimene konkreetsem samm selles suunas tehti 26. juulil 1957, kui Tallinna TSN Täitevkomitee otsusega nr. 341 eraldati bussijaama ehituseks Lastekodu 46, endise täika 0,8 ha suurune maa-ala. Maaliinide bussijaam kolis uude asukohta alles 1959. aastal, kui puidust ühekordne bussijaama hoone Viru (tollal Stalini) väljakul lahti võeti ning pandi uuesti üles uue bussijaama platsil sellele kohale, kus praegu on 17. bussiliini algpeatus. See tagasihoidlik hoone teenindas veel mitu aastat kaugliinide reisijaid. 1957. aastal toimus teinegi oluline sündmus kaugliinide alal, nimelt anti maaliinidele numbrid alates 40-st. Järk-järgult lisandus neile uusi liine ning numbreid ja 1960. aastal oli olemas juba liin nr. 76. 1968. aastal jõuti liinini nr. 99 ning sealt edasi otsustati kasutada numbreid alates 700-st. Uut bussijaamahoonet hakati ehitama 1961. aastal. Teistel andmetel alustati ehitustöödega alles 1964. aasta aprillis. Tööde tellijaks oli Tallinna Autobussipark ning töövõtjaks Ehitusvalitsus nr. 4. Kuna ehitustöid takistasid kõigepealt mitmesugused täika ajal ehitatud hooned, siis lammutati puitsõrestik seintega müügipaviljon, mis oli 91 m2 suuruse põrandapinnaga, trafo alajaam 90 m2 suuruse üldpinnaga ning 107 meetri pikkune ja 375 m2 suuruse põrandapinnaga müügikioskite rida. Autotranspordi ja Maanteede Ministri käskkirjaga nr. 591, 1. oktoobrist 1965 lubati Tallinna Autobussipargil lammutada Lastekodu 46 krundil maaliinide bussijaama vanad hooned, sealhulgas piletikassade ja reisijate ootepaviljoni, administratsioonihoone, punanurga jaoks ehitatud hoone, puhke- ja piljardiruum ning piirdeaed ning mitmed täika ajal ehitatud hooned. Riikliku komisjoni võttis 12. juulil 1965. aastal koostatud aktiga vastu bussijaama ehitustööd. Tallinna TSN TK otsusega nr. 202, 14. oktoobrist 1977 algatati Tallinna Autobussipargi rekonstrueerimist maaliinide bussijaamaks. Riikliku Projekteerimise Instituudi „Eesti Tööstusprojekt“ koostas 1979. aastal Maaliinide autobussijaama tehnilise projekti. Tänapäeval külastab bussijaama aastas üle 3,5 miljoni inimese. Iga päev väljub bussijaamast 250 bussi, talvisel ajal 200 bussi. Bussijaama kasutab 30 bussifirmat, kelle reisid väljuvad kümnest peatusest.

Haridusasutused

Kaasani 3 asunud algkooli juhatajaks oli 1941. aastal Kinter, seejärel 1941-1944, s.o. Saksa ajal Puusepp. Nõukogude ajal, 1944.–1952 juhatas kooli Linda Jarvet. 1952. aastal ta tagandati töölt, kuna L. Jarvet ei olnud kommunistliku partei liige. Seejärel juhtis kooli Tuti nimeline isik. Kool nimetati nõukogude ajal Tallinna 11. Mittetäielikuks Keskkooliks. Sel ajal töötasid koolis õppejõuna Alumäe (õppeala juhataja), Neemre (õppeala juhataja), Konstantinova (matemaatika õpetaja), Pilvet (matemaatika õpetaja), Taimre (loodusloo õpetaja), Heinsaar (eesti keele õpetaja), Toomsalu (algklasside õpetaja), Liiv (algklasside õpetaja), Põld (laulmisõpetaja). Keskkool suleti 1955. või 1956. aastal ning edaspidi asus seal 31. nõrgaandeliste laste erikool. 1966. aastal kasutas koolihoonet Õpetajate Täienduse Instituut ühiselamuna.

1946. aastal valmis Juhkentali 36 krundile Tallinna 23. Keskkooli hoone ja Gildi 4 tegutses ka õhtukeskkool. Mardi tänavale ehitati lasteaed, millele hiljem elurajoonide väljaehitamisel lisandusid veel lasteaiad Juhkentali tänaval ja Gildi tänaval.

Sport

1955. aastal rajati Eerika Nõva projekti järgi Staadioni 8 Kalevi keskstaadion, mis mahub 11 000 pealtvaatajat. Kuni 1989. aastani kandis see Komsomoli nimelise staadioni nime. Staadioni kogupindala on 7 ha. Staadioni rajakatet uuendati 2000-2001. aastatel. Kalevi keskstaadionil on toimunud rahvusvahelisi kergejõustiku võistlusi ja jalgpallivõistlusi ning peaaegu kõik tantsupeod.

1962. aastal valmis Juhkentali 12 endise puukooli ja aiandi kohale Eesti esimene polüfunktsionaalne hall, mis on tuntud „Kalevi“ spordihalli nime all. Spordihall oli esialgu kavandatud tennise ja kergejõustiku tarbeks, kuid muude spordialade ja samuti kontsertide ja etenduste puhul kasutati monteeritavat põrandat. Hiljem lisandusid pargi alale veel tenniseväljakud, kilehall-kergejõustiku maneež ja staadion.

Kalmistud

Aastatel 1944-1992 maeti sõjaväekalmistule rohkesti Nõukogude sõjaväelasi. Tihti oli tegu pealematmistega, kusjuures varasemad hauatähised olid rüüstatud.

12. Eesti iseseisvuse taastamise järgne periood

Tööstusettevõtted

1994. aastal reorganiseeriti senine Rendiettevõte Tallinna Tootmiskoondis „Tööstusaparaat“ Aktsiaseltsiks Aswe.

Olulised muutused toimusid ka Tallinna bussijaama osas. RAS Mootor sundlikvideerimisel müüdi Tallinna bussijaam maha ja sellest saadud raha läks erastamisagentuuri andmeil maksuvõlgade katteks. Tallinna bussijaama rentis lühemat aega OÜ Skanmark. 2000. aastal sai bussijaama omanikuks Mootor Grupp. Alates 2010. aasta novembrist kannab bussijaama operatiivettevõtte nime Tallinna Bussijaam OÜ.

18. juunil 2012 sõlmis Tallinna Bussijaam OÜ ehituslepingu OÜ Astlanda Ehitusega. Kogu bussijaama renoveerimistöö maksumus oli projekti järgi 1 miljon eurot. Projekti koostas Karima Arhitektid OÜ ning ehitustöödega alustati sama aasta 25. juunil. Ehitustööde tulemusena uuenes nii bussijaama välisilme kui ka interjöör. Renoveerimistööde käigus suurendati reisijate kasutuses olevat ootesaali ja kohviku pinda. Lisaks sellele nähti ette kogu infosüsteemi väljavahetamist.

9. novembril 2012 avati pärast rekonstrueerimistöid Tallinna Bussijaama reisijate ootesaal. Uuendatud ootesaalis oli piletimüügikassade ja iseteeninduslike automaatide kõrval veel infolett, pakihoid, kohvik, lillepood, R-kiosk ning pangaautomaat. Bussijaama kohvik on populaarne mitte ainult heade toitude poolest vaid ka seetõttu, et on avatud ka hilistel tundidel ning võimaldab keha kinnitada ka nendel reisijatel ja bussijuhtidel, kes õhtu hilja Tallinnasse jõuavad. 2005. aastast toitlustas Tallinna bussijaama kohvikus reisijaid ja linnarahvast Vaiko Auto AS.

Tallinna bussijaama külastab aastas üle 3,5 miljoni inimese. Iga päev väljub bussijaamast 250 bussi, talvisel ajal 200 bussi. Bussijaama kasutab 30 bussifirmat, kelle reisid väljuvad kümnest peatusest. Bussijaamas töötab 101 töötajat ja 17 erinevat ettevõtet.

Kalmistud

Tänapäeval Kaitseväe kalmistule enam ei maeta ning nõukogude ajal rääma jäänud kalmistut on hakatud taastama. 1998. aastal avati J. Raudsepa 1939. aasta visandite järgi Vabadusristi kavaleride mälestussammas. Pärast 2007. aasta aprillirahutusi toodi Kaitseväe kalmistule ka Tõnismäel asunud pronkssõdurina tuntud monument.