Vaike Alliksaar/ Juhkentali 14

Vaike Alliksaar sündis 1938 veebruaris Alliksaarte perekonda. Enne seda oli perenimest Hansonist saanud Alliksaar. Üks onudest oli oma nime selliselt juba varem eestindanud. Isa Gustav pärines Põlvamaalt Eostest ja ema Melanie Annus Pärnu lähedalt Audrust. Mõlemad tulid Tallinna 1920.a paiku. Ema elas algul Heeringa tänaval. Vanemad abiellusid 1921. Nad jäid elama Hospidali tänavale (praeguse Kesklinna Sotsiaalkeskuse taga) majas ja tänaval, mis hiljem hävis märtsipommitamisel. See oli sünnikoduks kõigile neljale lapsele: Helmut-Endel (1922-2004), Aksel-Gustav (1925-1926), Einart (1928-1993) ja Vaike. Ema töötas Tartu maanteel asunud varem Jaani seegi juurde kuulunud krooniliste haigete haiglas, kus oli põetaja. Isa oli haiglane ja kodune ning töötas majahoidjana.

Vaike lapsepõlvekodu Suur-Juhkentali tänaval (1930.-ndate II poolele oli muudetud Liivalaia pikenduseks aadressiga nr 56; praegu on kinnistu aadressiks Juhkentali 14) hoovimajas. Pere kolis sinna kui Vaike oli 10-kuune (1938 dets) või 1939 jaanuaris põhjusel, et Hospidali tänava korteril ähvardas lagi kaela vajuda. Vaike enda esimesed kodu-välised mälupildid algavad Saksa ajast. Eelkõige kõrvalmajas asunud pagaritööstusest, väikesest toidupooest Imanta tänaval 2-kordses kivimajas ja teisest poest Liivamäe tänava otsas, kust sai suhkrut (Torupilli otsas asuvas paekivimajas oli veel leivapood). Ta käis siis mõned aastad Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsile kuulunud lasteaias, mis asus ca 100 m kodumajast Tiigiveski kõrval. Vaike lapsepõlv jäi peamiselt sõjajärgsesse aega. 1946 läks ta esimesse klassi, ikka lähimasse kooli. 7-klassiline kool asus üle Kaasani tänava, praeguse Olümpia hotelli taga, samuti kooli kasutuses olnud ühe madalama maja taga. Ta õppis seal 6 aastat. 1953 muudeti see haigete laste erikooliks ja hiljem kutsekooliks. Vaike õppis siis kaks aastat 7. keskkoolis, kuni tema klass suunati Tallinna 2. keskkooli, mille lõpetas 1957 (2.segalend). Ta soovis õppida tehnikaülikoolis keemiat, kuid alt vedas keskkooli nõrk füüsika ja tuli minna tööle. Vaike töötas 12 aastat vabrikus „Punane Koit“ ja õppis selle kõrvalt kergetööstustehnikumis tekstiili viimistlustehnoloogiks. Sellest ajast on pärit mõned koduhoovis tehtud fotod (vt ülal). Edasi töötas 22 aastat standardiseerimise ja metroloogia keskuses kontrollides toodete kvaliteeti kuni asutuse sulgemiseni 1992 ning siis veel maksuametis kuni 2000 pensionile jäämiseni. Vaike elas Juhkentali 14 hoovimajas peaaegu 40 aastat kuni sai 1978 veebruaris kõigi mugavustega korteri Juhkentali tn 23 asuvasse paneelelamusse. Tegusa inimesena toimetab ta nüüd selle korteriühistu juhatuses.

Kodumaja asus ühel krundil koos mõnevõrra suurema ja Juhkentali ühe esinduslikuma hoonega, mille esimesel korrusel asus pagaritööstus ja teisel korrusel uhked korterid. Kahe maja vahel oli pagarimajal väike aed lukus väravaga. Kolmnurgale sarnasel kinnistul oli kolm külge, üheks neist hilisem Juhkentali tänav. Kinnistule pääses Juhkentali tänavalt pagarimaja ja praeguse Juhkentali 16 kinnistu hoone vahelt (vahe 3,5 meetrit) läbides umbes 3-meetri kõrgused ööseks lukustatavad raudväravad. Umbes 10 m pärast pöördus hoov umbes 40 kraadise nurgaga ja ligi 20 meetri pikkuses paremale ning pöörates siis ümber kodumaja nurga sama nurga all tagasi vasakule jätkus veel üle 30 meetri. Suhteliselt kitsas (5-10 m) ja sopiline hoov oli seega umbes 60 meetrit pikk. Eespool esimese pöörangu kohal asus kinnistu piiri ääres solgi panekuks kanalisatsioonikaev ja sellest edasi maasse ehitatud prügikast (seda käidi tühjendamas). Pärast teist pöörangut paiknesid samuti hoovi paremal äärel ühes kivihoones (ca 7 x 5 m), kuid eraldi sissepääsudega, pesuköök ja rulliruum ning selle kõrval ligi 13 meetrit puukuure (kolmes küljes kiviseinad). Siis pöördus piir umbes 55 kraadise nurgaga tagasi hilisema Juhkentali tänava poole ja ka sedapidi oli veel 30 meetrit kuure asudes kunagise Tiigiveski paisjärve piiril. Pärast tiigi täitmist teater Estonia vundamendiaugust võetud ainesega asus krundi lääneküljel tiigi kohal planguga piiratud aiand (linna puukool?). Hoov oli muruga kaetud ja tundus lastele vägagi suur. Lastel meeldis hoovis mängida ja sinna tulid ka ümbruskonna lapsed (kuni 10-kond last, sh naabermajadest). Mõned elanikud seda ei sallinud. Mängiti mädamuna ja rahvastepalli, suvel kuni keskööni. Keegi ei huligaanitsenud. Lisaks hoovile oli hoovimaja ees selle poole seistes paremal küljel (praeguse pargi poole, diagonaalis üle spordihalli esise platsi, otsaga pargiteeni välja) eraldi aed õunapuude, kirsipuude ja marjapõõsastega. Aed oli ümbritsetud planguga. Varasemal ajal üürnikke aeda ei lastud. Sõja ajal ehitasid elanikud aeda muldkatusega pikliku kaeviku, otsaga pargi suunas. 50.-ndatel võeti elanike soovil aia ja hoovi vaheline plank maha ja naised tegid aias oma tarbeks peenraid. Aed likvideeriti seoses spordihalli ehitamisega. Ühtlasi jäi majade ümbrus avatuks. Vaike rõhutas korduvalt, et pärast sõda oli lastel Juhkentalis väga tore lapsepõlv.

Hilisema Kalevi spordihalli kõrval asunud kodumaja oli ebatavaline. Meetripaksuste paekiviseintega ruudu-kujuline (ca 14×14 m) kõrge sokkel oli maja ees ligikaudu 3 meetri kõrgune, teisel pool maja aga alla 2 meetri ja akende alumised ääred jäi maapinnast vaid mõnikümmend sentimeetrit kõrgemale. Kuigi maja tagumine külg jäi endise paisjärve kaldale, näib, et seal võis olla maapind tiigi kaevamisega või süvendamisega tõstetud. Maja idapoolsel esiküljel asus eenduvas osas trepikoda sissekäiguga maja lõunapoolsel küljel. Trepikoja esiküljel oli üks aken all ja teine üleval ning veel üks aken esimesel korrusel trepikojast põhja pool. Nii hoone lõunaküljel kui ka põhjaküljel oli soklis 3 akent, samuti teisel korrusel. Maja taga (lõunaküljel) oli nii esimesel kui ka teisel korrusel üks aken. Sokli peal asusid palkseinad. Esimese korruse põrand oli paar astet allpool maapinda, mistõttu hiljem loeti see hiljem inventariseerimisel poolkeldriks. See võib viidata maapinna varasemale kõrgusele ja ühtlasi maja vanusele. Hoone ehitusviis osutab võimalusele, et see oli algselt olnud ühekorruseline ja pärines kaugemast ajast (seda kinnitab hoone ümberehitamise projekt), arvestades ühtlasi selle asukohta keskaegse veski paisjärve kaldal veskihoone vahetus läheduses tee ääres, mis suundus Ülemiste mäe all asunud Kuningaveski ja Juhkentali mõisa juurde. Vaike arvates võis hoones, mille seina olid kinnitatud massiivsed raudrõngad, kunagi olla tall.

Hoovihoone esimene korrus oli jagatud viieks sopiliseks korteriks, kõik pliidiga toad, millele lisandus üks lõuna poolse eraldi sissekäiguga korter. Üldsissekäik asus paeseinte ja paepõrandaga eeskojas (ühtlasi ka trepikoda). Välisukse vastas kulges kivitrepp teisele korrusele, kuna sealt viis pööningule puittrepp. Trepi all oli majahoidja panipaik. Välisuksest vasakut kätt oli vaheukse taga kolm trepiastet madalamal kivipõrandaga koridor. Sissepääsu kõrval oli koridori ehitatud kemps ja selle kõrval asus kraanikauss. Kahe korruse suhteliselt kõrge vahelagi oli puidust. Koridori kahte külge jäid algselt vastastikku neli kööktuba ja sissepääsu vastas koridori otsas asus Alliksaarte korteri uks. Alliksaared said millalgi pärast sõda ka kõrvaltoa (selle nn tagatoa koridoriuks likvideeriti). Korteri kaks akent (mõlema toad) olid aia poole ja kolmas aken (eestoa teine aken) jäi majataguste kuuride tagusele alale, mille plangu taha jäi aiand. Koridori jäid nelja korteri uksed. Alliksaarte kõrval elas kahe lapsega perekond Aru. Mees läks sõja ajal metsa ja sai 10 aastat. Naise nimi oli samuti Vaike. Ta küüditati lastega (3 ja 5 aastased poisid) märtsis 1949. Seejärel asus korterisse asus tema õde Eevi oma mehega. Selle korteri üks aken oli samuti aia poole ja teine hoone esiküljel. Koridori teisele küljele jäi Arude vastu kojamees Lilli mehega, hiljem mehe tütrega. Mehe nimi oli August. Lilli kõrval elas Liisi mehega ja nende perenimi oli vist ka Aru. Liisi abiellus uuesti. Kui vanemad surid, siis jäi tuppa elama tütar oma mehega. Nende vastas oli elanud keegi mees, kes lahkus ja kelle toa majavalitsus Alliksaartele juurde andiski. Eraldi sissepääsuga korteril oli väike väline eeskoda. Korteri elanikud vahetusid. Teise korruse lahendus oli analoogiline esimese korrusega, kuid kuus kööktuba avanesid kõik koridori ja see kulges läbi maja kuni vastas-oleva välisseinani. Teise korruse ühes toas elas kolmeliikmeline Siigerite pere. Poeg Ülo läks ülikooli ja elas hiljem õppejõudude majas Rävala-Lembitu nurgal. Ema sai venna talu ja läks ära 50.-ndate lõpul, kuid mees jäi korterisse. Vastas (Vaike peal) elas Liide mehega. Üks mees, kelle naine ära suri ja kes uue naise võttis, elas Alliksaarte tagumise toa peal. Ta tapeti purjus naabri (Liide mees) poolt, aga uus naine jäi paigale. Üks paar elas veel Alliksaarte eestoa peal. Läänepoolses otsas elanikud vaheldusid. Sinna tuli üks naine tütrega. Nende vastas elas naine mehega, kes vahetasid all asunud eraldi sissepääsuga toa ühe uskliku vanema naisega. Üldiselt olid aga kõik väga heas läbisaamises ja rahulikud. Isa oli majahoidja ja tema käes oli majaraamat. Kui majale tehti niinimetatud kapitaalremonti ehitati Alliksaarte köögile ja ka üleval kohe trepi kõrval asunud korteri köögile vahesein ja pandi gaasipliidid. Vaike ema suri 1969 ja isa 1974. Korterid hakkasid tühjaks jääma pärast seda, kui alla eraldi korteri vahetanud paar sai koos esimese korruse poolkeldrina arvelevõtuga maja inventariseeritud. Siis hakati asenduskortereid eraldama. Asja ajanud naine sai korteri esimesena, 1976 või 1977. Järgmisena sai Eevi, kuid ta läks mehest lahku ja mees jäi endisse korterisse (suri hiljem). Siis sai asenduskorteri Vaike ja tema järel ka teised. Ka Liisi lahkus. Korterid jäid tühjaks, sest ja tube anti kasutati vaid ajutise pinnana. Teise korruse vanad naised surid ja seal elasid veel Siigeri-vanamees ja keegi Liide vastastoas. Kui Vaike 1978 veebruaris ära kolis, jäi korter venna nimele, kes hiljem seal ka elas. Elas varem Liivamäe nurgal asunud 2-kordses majas (ka pööningul 2 korterit), kuid. Siis elas all veel Lilli tütar oma mehega (vanemad olid surnud). Uusi elanikke sinna ei pandud ja maja jäi tühjaks. Arvatavasti hoone ei olnudki enam elamispinnana arvel ja seda kasutasid asotsiaalid. Tühi maja pandi 1980.-ndatel põlema. See põles mitu korda kuni 80.-ndate lõpul lammutati.

Tänava poole (kinnistu piirnes praeguse Juhkentali tänavaga) jäi esinduslik maja, üks vähestest kivimajadest tollases Juhkentalis. Hoone oli samuti kahe korrusega. Korterid asusid teisel korrusel. Neist omaniku korter asus idapoolses (4 akent tänava pool ja köögiaken hoovi poole) ja teine korter läänepoolses otsas, mille juurde kuulus maja otsas olnud rõdu. Ka maja perenaisel oli kusagil eraldi korterina kirjas olnud tuba. Esimesel korrusel asus kuulus Steinbergi pagaritöökoda koos kauplusega. Vaike isa sõnul oli kinnistu omanik 30.-ndatel Eestist lahkunud. Steinbergil olid kuulsad saiad. Vaikele on eriti meelde jäänud liivakoogid, mida ka praegu tehakse (ümmargused-lapikud, sakilise äärega ja auguga keskel), kuid siis olid need imehead. Isa käis Steinbergil abiks ja igal laupäeval toodi suur korvitäis värskeid saiu. Steinberg pidas hoovil asuvates kuurides sigu ja kanu. Ta käitus kui kinnistu peremees. Johannes Steinberg elas läänepoolses korteris naise, tütre ja pojaga. Naine Siina käis harva korterist väljas ja oli kõrk inimene. Tütar Nora oli samuti väga uhke, poeg Valentin aga konfliktne. Trepikojaga külgnev tuba oli antud pagari õele, kelle nimi oli Müller ja kes elas seal kahe pojaga, Heino ja Harriga. Heinost, kes suri mõned aastad tagasi, sai tuntud metallikunstnik. Pagar Steinberg oli väga lugupeetud mees. Kui ta 1940.-ndate lõpul suri, siis käis kogu ümbruskond tema matuses. Lesk suri peagi pärast Johannest. Maja perenaine oli pagari sugulane, üksik küüruga naine, kellel oli väike eraldi korter. Ka tema suri peagi pärast Steinberge ja Steinbergide kodune tütar pidi edasi ise hakkama saama. Nora abiellus 1960.-ndate lõpul, alles vanemas eas, olles viiekümne kanti. Valentin mängis võrkpalli ja oli hiljem ETKVL-s treeneriks. Arvatavasti pärast sõda asusid idapoolsesse korterisse Lipsmäed. Mees oli elektrik ja tegi alla maja pargipoolsesse otsa eraldi sissepääsuga töökoja. Hiljem (1960.-ndate lõpul?) asus seal lühikest aega juuksur. Valentin sai protsessimise kaudu omale läbipääsu Lipsmäe korterist (läbi esiku), kes vahetas korteri Jänese nimelise naisega (ka poeg). Kui pagariäri suleti, siis tehti selle ruumidesse 3 ühisköögiga tuba-korterit. Neisse majutati venekeelsed pered. Maja tagusesse madalamasse ossa tehti eraldi sissepääsuga korter (seal elas üks vanem eesti naine tütrega, hiljem üksi kuni suri 1960.-ndate lõpul). Ka juuksuritöökoja ruumidesse tehti eraldi sissekäiguga korter, mis anti ühele vene perele. Nad olid vaiksed inimesed, kuid äkki hakkas mees kõvasti jooma, jäi auto alla ja suri ära. Nora mees suri ära ja Nora sai omale 1970.-ndatel asenduskorteri. Peagi anti ka teistele korterid. Pikemalt elas majas (esimesel korrusel tänavapoolses osas) üks vene perekond. Meest kutsuti Jüriks. 80.-ndate II poolel ei soovinud nad uut korterit vastu võtta, kuid siis lahkusid varsti siiski. Vaid Jänese poeg jäi majaomaniku korterisse (joodik) ja oli viimane, kes seal elutses. Nii jäi ka pagarimaja tühjaks ja seal hakkasid pesitsema asotsiaalid.

Laste tegevus piirdus algul hooviga. Paar maja edasi pööras paremale endine Kalmistu (praegu Staadioni) tänav, kus liiklust ei olnud ja mis oli laste mängukoht. See viis Poolamäel asunud katoliku kalmistu väravasse. Pärast nurgapealset maja asus Kalmistu tänaval veel üks madal maja ja teest kaugemal kena aedniku maja. Kuni spordihalli ehitamiseni püsinud aiand piirnes kalmistuga. Kalmistu vastas praeguse staadioni väravate kohal asus juba enne sõda prügimägi, kus veetsid aega asotsiaalid (linna neid ei lastud), kelle järgi kutsuti pargiala pätipargiks. Väike rada läks aia äärt mööda ka Luteri-kalmistule. Üle Kalmistu tänava paiknes Juhkentali tänaval suur kivist kasarmuhoone, kus Vaike onu oli tsaariajal teenistuses olnud ja mis toimis kasarmuna veel nõuka-ajalgi. Kaugemal Vaike lapsena ei käinud. Praeguses Tiigiveski pargis kulges tee samal kohal, kuid selle kõrval kulges kitsa kraavina arvatavasti Härjapea jõgi, mis oli lahti veel nõuka-aja algulgi, kuni hakati spordihalli ehitama, ja seda kutsuti „solgi-neevaks“. Pinke ei olnud, ka parki kui sellist. Samas oli seegi kant põnev laste mängumaa. Üle Juhkentali asuvas 2-kordses puumajas elasid 2 mängukaaslast õde. Pagarimaja vastas pisut kesklinna poole, praeguse ülekäigu kohal, lõpes Grevingi ehk Keldrimäe tänav. Kalmistu tänava vastas üle Juhkentali lõpes Väike-Liivamäe tänav, mis kulges paralleelselt Keldrimäe tänavaga piki Härjapea kunagise jõesängi nõlva kuni Mardi tänavani ja enne seda paremat kätt viimases majas (kahekordne) oli all toidupood. Üldiselt olid majad puust. Imanta ja Liivamäe nurgal asus suur uhke ja väga korralike korteritega 4-kordne kivimaja, mis lammutati paneelikate ehitamise ajal. Imanta ja Keldrimäe tänava nurgal asus üks pikk ja madal kahekorruseline kivimaja kus elas üldiselt tuntud kaardimoor. Veskis asus ladu ja hiljem nõuka-ajal olid seal Liha- ja Piimakombinaadi õppeklassid. Veski esikülg oli Imanta tänava poole ja sinna tuli ilusate majadega ja suurte aedadega Veski tänav, mille teine ots oli Polgu sauna juures. Veskist edasi asus Juhkentali põhjaküljel puust 2-kordne lasteaiamaja, mille kõrval oli järsem langus ja all orus aed. Seal käiski Vaike saksa ajal lasteaias ja mäletab, kuidas 1946 sai esimesel kooliaastal lasteaiamäel venna katkise portfelliga mäest alla lastud. Vastas, Juhkentali lõunaküljel, asus kurvi peal kivimaja, kus oli kunagi olnud saun. Edasi pööras tänav Kaasani kiriku poole ja majad olid 2-kordsed (ka Imanta tänava ots). Kaasani kiriku ees oli väike turg kitsaste putkadega, kust sai osta lihapirukaid. Ühes platsi ääres asunud 2-korruselistest majadest asus all kirikukool ja teisel korrusel kirikuõpetaja korter.

Eraldi mainis Vaike 1944 märtsipommitamist. See oli täiesti ootamatu. Ei jõutud isegi minna aias asunud varjendisse (seda kasutati septembris, kui sakslased linna maha jätsid). Üks pomm kukkus ka aiandisse. Kõik aknad purunesid ja isegi laud. Pommitamisel purunes linna veevärk. Praeguse bussijaama kohal asunud täikal olid kraaniga puurkaevud ja sealt sai vett. Üks kaev (nagu surnuaial) oli ka praeguse Hiina kaubandusesinduse kohal.

Samuti mainis Vaike eraldi ka 1949 märtsiküüditamist. 25. märtsi hilisõhtul sõitsid autod relvastatud (püssidele olid kinnitatud täägid) sõduritega hoovi. Maja valgustati ja piirati ümber. Vanemad olid tööl ja Vaike oli kodus koos vennanaisega. Inimestel kästi toas püsida. Maja otsiti läbi. Tuldi ka Alliksaarte korterisse ja otsiti naabrinaist, kelle nimi oli samuti Vaike ja kelle sünnipäevgi oli samal päeval. Vaike Aru mees oli olnud sõja ajal metsas ja saanud 10 aastat. Vaikel olid lapsed, 3- ja 5aastased poisid. Vaike oli lastega läinud maale ema juurde. Kuna Alliksaarte korter asus koridori otsas, siis lukuaugust nägi, mis toimus. Üks sõdur kõndis koridoris edasi tagasi. Käidi majaelanikke pinnimas. See kestis paar tundi. Saadi teada, et Vaike on maale sõitnud, kuid mitte asukohta. Siis jäeti Vaike korterisse kaks naist valvesse ja autod sõitsid ära. Need olid kaks päeva kohal. Naaber Liisi kartis, et ta võidakse ära viia, ja ütles järgmisel päeval naistele Vaike asukoha. Siis mindi talle sinna järele, kuid saadi kätte vaid poisid. Vaike tuli linna poisse otsima ja siis tuli sõduritega auto ja viis ka Vaike ära. Noorem õde Evi sai kaubale, et ostab Vaike asjad ära ja siis lubati tal ka korterisse elama jääda. Vaike tuli Eestisse tagasi 1958.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis on kinnistu hoonete projektid, kapitaalremondi ja inventariseeerimise dokumentatsioon. Sellest avaldub, et kinnistu nr 880C varasem politseiaadress oli olnud Suur-Juhkentali tänav 4. Varaseim dokument on 18.06.1879 Heinrich Ebro palve ehitada kinnistule nr 880A arhitekt R.Knüpfferi kavandatud 6 sülda pikk ja 3 sülda lai paekivihoone (ca 13x 6,5 m, ühekorruseline, laia uksega maja otsas, ühes küljes suur küttekolle kõrge korstnaga ja teises küljes kaks akent) meenutab eelkõige sepikoda (6). See ei tähenda, et
varem sellel kohal hoonet ei olnud või et hoone esitatud kujul kindlasti valmis ehitati. Plaanil märgitud asukoht (7) langeb kokku Vaike endise kodumaja lõunapoolega. Kas varasem või siis ehitatud hoone oli arvatavasti metallitöökoda, sest H.Ebro oli teadaolevalt katelsepp (lukksepp). Hoone oli siis ühel kinnistul praeguse Juhkentali tänav 16 kohal asunud hoonetega, mis oli samuti praegustest erinevad, va praeguse Juhkentali 14 krundiga piirnev ühekorruseline elamu. Juhkentali tänav kandis siis Joachimsthali nime. Samas oli ehitada soovitu puhul tegu suhteliselt eraldi seisva hoonega, mille sissekäik asus arvatavasti Tiigiveski paisjärve poole. 16.03.1883 on H.Ebro esitanud palve ehitada endiselt kinnistule nr 880A taas R.Knüpfferi projekti järgi uhke kivist elumaja koos lukksepaäri ruumidega hoone esimesel korrusel (8). Projekti järgi oli hoone pikkus üle 6 sülla (ca 13 m) ja laius üle 4 sülla (ca 9 m). Fassaadil on silt „Fabrik von H.Ebro“. Põhiplaanil esitatud kandvad konstruktsioonid – postid ja vaheseinad on praeguseks mõlemal korrusel suures osas kadunud, samuti trepikoda hoone tänavakülje hoovipoolses otsas. Selles hoones leidis hiljem koha pagaritööstus. 1883 asendiplaanile (9) on kantud aga 1879 taotletud ehitise asemel hilisemates Vaike kodumaja piirides kaks korda laiem (ruudu kujulise põhplaaniga, küljed ca 13 m) hoone. 2.04.1899 on H.Ebro esitanud taotluse selle kui töökoja ümberehitamiseks kahekorruseliseks elumajaks (10). Arvatavasti oli algne hoone ühekorruselisena juba enne 1883 ümber ehitatud või oligi see hoone esialgne kuju, millele lisati puust teine korrus ja kivist trepikoda. Projekt erineb Vaike meenutustest nii trekikoja kui ka esimese korruse koridori osas. Vaid 2 kuud hilisem on taotlus kahekordseks juurdeehituseks uue hoone (pagarimaja) taga, sh uus trepikoda, kuna muus osas pidi juurdeehitise teine korrus tulema puitseintega (11). Juurdeehitise maht oli peaaegu sama suur kui algsel hoonel. Ilmselt ehitati töökoda ümber üürimajaks seoses uute töökojaruumidega uues hoones. Juba 1900 on Ebro taotlenud juurdeehitust uue hoone lääneotsa, kusjuures kiviseinad pidid tulema taas vaid esimesel korrusel, va tagumine sein, ning teine korrus oli ette nähtud vaid juurdeehitise tagumisel poolel (12). 1908. aastast pärineb kanalisatsiooni ühendamise projekt (13) ja 1912. aastast kivist pesuköögi projekt koos varasema kuuri lammutamisega (14). 1950. aasta algul on Tallinna Elamute Valitsuse poolt koostatud hoonete (tollal aadressiga V.Kingissepa tn 56) kapitaalremondi kavand (15). Remonditi ka pesuköök (põrand ja katus) ja ehitati selle otsa kiviseintega kuur (12,6 x 4,85 m2).

Tallinna Linnaarhiivist saadud kinnistu üldväljavõtte järgi on olnud tegemist linna obrokimaaga, mille hoonestamise õiguse omandas Heinrich August Ebro 1863. aastal. 1906 on selle omandanud jagamatu päranditombuna ilmselt Heinrich Augusti lesk Ida ja lapsed Hildegard ja Leonhard (kõik Ebrod). Tallinna Ringkonnakohtu määruse põhjal on vara avalikul sunnimüügil 30 100 krooni eest omandanud Tallinna linn. Arhiivis asuva 1930.-ndate aastate maksudokumentatsiooni järgi oli tegu 1942 m2 suuruse krundiga, millest elumajade all oli 410 m2 ja kõrvalhoonete all 292 m2. Eluhoonete puhul on märgitud suurema mahuks 1240 m3 ja väiksema mahuks 980 m3. Märgitud on 16 ruumide kasutajat ja aiamaa kasutaja (16), kellest vaid 3 olid kasutajad, keda Vaike mäletab. Linn hindas kinnistu maksualuse aastatulu alates 1.01.1934 aluseks 1938,48 krooni. Leonhard Ebro vaidlustas selle. Seoses sunnimüügiga on maksuvõlana esitatud summa 53,64 kroon, sh suuremas osas (37,8 kr) veetarvituse eest. Arvatavasti oli see Leonhard Ebro, keda Vaike isa omanikuks pidas ja kes enne sõda Eestist lahkus. Maja üüriti välja pagar Johannes Steinbergile, kelle 1938 maksudeklaratsioonist nähtub pagaritööstuse jätkunud tegevus ja tema elukoht Liivalaia 56-3. Maja kuulumine linnale ei vältinud selle natsionaliseerimist-ülevõtmist 1.04.1941 seisuga, kusuures ülevõtja on (Tallinna) majavalitsus A.Noraku isikus. Eluruumide erastamisel esitatud majavalduse plaanil (1969 andmed?) 80.-ndate lõpul lammutatud Vaike hoonet ei kajastu (17). Krundi suuruseks on märgitud 1540 m2. Pagarimaja aluseks pindalaks on märgitud 250 m2, pesuköögil 32 m2, sellega külgneval kuuril 61 m2 ja pikal kuuril 116 m2 (mahud vastavalt 1611, 74, 166 ka 248 m3). Huvitavad on korruste põhiplaanid (18, 19). Juunis 2004 on kasutuseta majas võõrandatud 6 eluruumi, kokku üldpinnaga 431 m2, kusjuures 4 omandajat võõrandasid lähipäevil korteriomandid edasi Mergus Invest OÜ-le. Krunt on kinnistatud kokku 1627 m2 suurusena.

Kui kellelgi on Juhkentali 14 või selle ümbruse kohta fotosid või teavet või on teada teabeallikaid, kuni viimase ajani, siis Juhkentali Selts palub sellest teada anda.

Intervjueerimise aeg: november 2013

Intervjueerija: Raivo Salumäe